Kolga-Jaani valla Eeriksaare talu suur elamu on veidi iseäralik: tulija näeb väraval olles kahe korrusega heledat maja, õuel aga jääb ta imetlema selle teist, maakiviseintega madalat poolt.

Märt Laansalu nimetab aastaarvu 1880, mille ta on leidnud vana maja vundamendilt, ja toob välja foto. Sellel puuduvad nii pildistamisaeg kui fotograafi nimi. Peremees on kindel üksnes selles, et pilt on klõpsatud enne 1930. aastat, sest siis ehitati majale kaks tuba juurde. Millalgi Vene ajal lisandus veranda ning teise korruse, keskkütte ja sauna sai maja juba praeguse peremehe ajal.

«Pärast ehitustöid tundus, et meil on isegi liiga palju ruumi, kuid nüüd leiame, et seda on parajalt,» ütleb Märt Laansalu.

On argine keskpäev, kuid kogu Eeriksaare talu pere on kodus, sest veel kestab koolivaheaeg. Õpetaja Inga ja seitsmenda klassi noormees Martin ei kiirusta Kolga-Jaani kooli, Lisanna sealsamas asuvasse lasteaeda ega vanem poeg Ivar Olustvere kooli. Ka Räpinas aednikuks õppiv Kerli Ong oli leidnud aega, et oma armsale Ivarile külla tulla.

Poeg õpib põllumeheks

«Mul läheb Olustvere koolis viimane aasta,» lausub Ivar Laansalu. «22. veebruaril lõpetan.»

Kõige suuremad töökogemused on ta saanud kodunt, kus isal on alailma head abilist vaja läinud. Ent möödunud suvel, 15. maist kuni 15. augustini, elas ta Taanis Århusi lähedal paiknevas talus, kus tegi kõikvõimalikke töid.

«Talitasin ka sigu,» nendib ta. «Neid oli seal koguni üksteist tuhat.»

Haritavat maad oli talus 400 hektari piires, mullu kasvasid seal talinisu ja -oder ning raps. Augustikuu keskpaigaks oli vili lõigatud ja saakki teada: nisuhektar andis 7,5 ja odrahektar 5,8 tonni kuiva vilja ning raps 3,8 tonni hektari kohta.

Ivar Laansalu pani Taanis töötades tähele sealsete ja Eesti talude erinevust: seal ollakse peremees, see tähendab omanik põlvest põlve ja töökorralduski on teistsugune.

«Taanil pole olnud sellist ajalugu, pole olnud ka poole sajandi pikkust iseäralikku aega,» teab peremees põhjust.

«Meil tuleb anda elamisvõimalus ka laiskadele ja vähese mõtlemisvõimega inimestele,» sõnab ta ning lisab, et õnneks jätkub oskuslikke ja hea distsipliinitundega töötegijaid.

Eeriksaare talu kasutada on ümmarguselt tuhat hektarit maad, sellest on haritav pisut rohkem kui 800 hektarit. Mullu kasvasid oder 230, raps 190, suvinisu 150, talinisu 130, rukis 70, kartul 50 ja porgand 10 hektaril.

Kõige parema saagi andsid talinisu ja rukis: esimesena nimetatu ligi kuus tonni ja teine kolm pool tonni kuiva vilja hektarilt. Ent välismaine eeskuju lipsavat peremehe sõnul kogu aeg eest ära: kümme tonni kuiva vilja hektarilt polevat hea mullaviljakusega riikides enam mingi üllatus.

«On päris kasulik, kui koos tegutsevad eri oskustega inimesed,» lausub Märt Laansalu oma koostööpartnerile, Väikesaare talu peremehele Janek Lassile viidates. Too on hariduselt agronoom, ta ise aga Tihemetsa koolitusega mehaanik. Üheskoos hoiavad nad käigus oma kartulitsehhi ning kasvatavad sellele toorainet.

«Tahan kolida kogu masinapargi kartulihoidla lähedale kolhoosiaegsetesse aitadesse, mille olen ära ostnud. Praegu käib seal remont,» räägib Eeriksaare peremees. Seni on varju alla saanud kombainid, külvikud ja kartulipanemismasin, kuid paremaid hoiutingimusi vajavad ka mõlemad Valtrad, New Holland ja John Deere ning kultivaatorid.

Eeriksaare talu on investeerinud masinatesse umbes 10 miljonit krooni ja niisugune varandus väärib hoidmist.

Kodukoht on Kolga-Jaani

Märt Laansalu on sündinud Põhja-Eestis praeguses Mäetaguse vallas, kus tema isa töötas loomaarstina. Oma vanaisa koju Kukeväljale tuli ta koolipoisina, nii et jõudis käia ka Kolga-Jaani koolis.

«Tunnen, et mu kodu on Kolga-Jaanis. Mu juured on siin õige sügaval,» ütleb ta.

Armsa inimese, kellega koos eluteed käia, leidis Märt Laansalu Eeriksaare talu naabrusest. Pulmad peeti 1990. aastal. Kaks aastat hiljem kolis paar Eeriksaarele, naise vanatädi valduses olevasse majja.

«Oma vanavanavanaisast ei tea ma eriti midagi. Tema poeg Hans Bergmann päris Eeriksaare talu 17-aastasena. Tema pojal omakorda oli seitse last, neist üksainus poeg. Talu päris Linda, minu vanatädi,» kõneleb Inga Laansalu.

Ta õppis õpetajaks ja on sellele ametile truuks jäänud. Varsti saab kakskümmend aastat päevast, mil ta pedagoogitöö vastu võttis. Kolga-Jaani koolis on tema käes praegu teine ja kolmas klass, ühes õpib kümme ja teises kolm last. Peale töö oma liitklassis annab ta vanemates klassides bioloogiat.

«Mu ained on eesti keel, matemaatika, loodusõpetus, inimeseõpetus, bioloogia ning kunst ja tööõpetus,» loetleb ta.

Aga Inga Laansalu teatakse nii oma koolis ja vallas kui kaugemalgi nobedate näppude ja tugeva ilumeelega lilleseadja ning kauni kodu perenaisena. «2002. aastal käisime presidendi vastuvõtul kui kauni kodu omanikud tööstustalude kategoorias,» lausub ta.

Kolga-Jaani vald on kogunud Võrtsjärve mängudelt taimeseades igasuguseid auhinnalisi kohti ja alati on seejuures kasutada olnud Inga Laansalu oskused. Lilleseadering tegutseb Kolga-Jaanis praegugi, õpetaja rollis on loomulikult Eeriksaare talu perenaine. Seekord omandavad oskusi põhiliselt meditsiinitöötajad. Aga enne seda käis kord nädalas koos niinimetatud jõulukool.

Allikas: Pole vist kuigi palju neid käsitööliike, mida Inga Laansalu ei valda. Ka portselani- ja klaasimaal pole talle võõrad. Tema kodu klaasuksedki on ehitud.

Kõikjal valitseb harmoonia

Laansalude kodus maksab just iluotsija pilguga ringi vaadata. Seda aga, mis silma jääb, on keeruline kirjeldada. Ilu- ja mõõdutunne on loonud ühtse terviku — oska ainult märgata.

Ent roosiaed jääb keset talve nägemata. Niigi hõivatud naise käe all kasvab ligi sada roosisorti. Neid on ta hankinud igalt poolt, ka Põltsamaa roosiaiast. Ta annab aadressi, kust tema on saanud rooside kasvatamisel nii eeskuju kui õpetust: Katrin Ruitlane-Rütli, www.garden.ee.

Kogu avar aed nõuab hoolt. Keset talvegi võib märgata, kui palju noori puid vanas aias kasvab ning mismoodi on mõni puu pügatud ja missuguseid pilgupüüdjaid aiatee ääres leidub.

Eeskätt perenaise hoole all on viis hektarit kuuseistikuid. Selgi päeval oli tal plaan minna verinoorde kuusikusse vana, kõrgeks kasvanud umbrohtu hävitama, et kevadel ei jääks väiksed puud päikesepaisteta. Sellega, mis sügisel ajapuudusel tegemata jäi, saab hakkama ka praegu, mil veel suurt lund pole.

Märt Laansalu üks lemmikkohti on oma talu vana sepikoda, mis pärineb endiste peremeeste aegadest. Seal leidub isegi käsikivi, rääkimata sepalõõtsast ja teistest selleks tööks tarvilistest riistadest. Seinu ehivad loogad ja rangid ning hobuserauad moodustavad omaette kogu. Mõne vana tööriista on peremees toonud välja sepikoda kaunistama, et oleks selge, mis tähtis maja nende taga asub.

Kitarrimängija oma perest

Pere noorem poeg Martin harrastab kitarrimängu. Juba kolm aastat on ta käinud mitu korda nädalas Viljandimaa noortekeskuses pilli harjutamas. Sellest on kooliski juba kasu märgatud: kui on tarvis, võtavad nad sõbraga kahekesi pillid kätte ja mängivad. Lood tulevad sellest aina paremini välja.

ARVAMUS

Janek Lass,

Väikesaare talu peremees

Väikesaare ja Eeriksaare on küll kaks omaette talu, kuid oleme Märt Laansaluga partnerid ja teeme paljuski koostööd. Mulle meeldivad Märdi kiire otsustusvõime ja konkreetsus. Ta on oskuslik ja hea peremees, kellelt maksab eeskuju võtta.

Allikas: Sakala 8.01.08, Helgi Kaldma