Aasta ettevõtliku naise tiitliga pärjatud Pärnumaal Tamme aiandustalu pidava Heli Viedehofi meelest on maaettevõtlus avastamata pärl, mida inimesed pole osanud üles korjata.

Naine ei ole tiitlivõidu tõttu osaks saanud tähelepanust just vaimustuses. Ta jääb tagasihoidlikuks ja ütleb: temast on juba nii palju kirjutatud, et varsti hakkab piinlik. Olevat teisigi tegusaid naisi, kes vääriksid esile tõstmist.

Looduse rütmis

Esmalt tahtnuks Viedehof kokkusaamise ajakirjanikuga sootuks ära jätta, kuid veenmise peale soostub siiski rääkima – mitte niivõrd endast, vaid maanaistest üldse, sest tähelepanu, tunnustamist ja julgustamist vajavad nad kõik.

Viedehof oskab võrrelda, sest on maal üles kasvanud, kuid vahepeal linnaelugi mekkinud. Ometi igatsesid näpud mulda ja nii tuligi sobiv koht leida, kus taimekasvatamisega tegeleda. Tamme aiandustalu rajati aastaid tagasi Audru valda.

Õnn peitub selles, et Viedehofi töö on ühtlasi tema hobi. Naisele meeldib olla linnakammitsatest vaba, elada metsa veerel loodusega ühes rütmis. “Mulle meeldib olla ärkvel siis, kui on valge, ja magada, kui on pime,” räägib naine sellest, kuidas ta talve saabudes karu kombel meeleldi talveunne vajuks, kuid kevadel, kui päike jälle kõrgemalt käima hakkab, koos kukega ja vahel enne kukkegi ärkab.

Esiplaanile ei trügi

Taluperenaine tunnistab, et tublidest maanaistest ei tehta juttu just ülemäära tihti, ja sellest on kahju. Linnanaiste teod paistavad paremini silma, samal ajal kui maanaine on ehk liigagi töökas, nokitseb vaikselt oma asja kallal ega trügi esiplaanile.

Ometi tuleb neid tagant torkida ja julgustada ettevõtlik olema, sest looduse rüpes, suurtest asulatest eemal toime tulla ei ole kerge.

“Meie külaski on olnud noori peresid, kes tulevad maale, kuid kolivad paari aasta pärast linna tagasi,” ütleb naine. “Selles ei ole midagi halba, inimene peabki leidma enda jaoks sobiva elustiili.”

Viedehof peab maainimeseks eelkõige seda, kes tekitanud endale linnast välja töökoha ükskõik kas ettevõtja või palgatöölisena ning elab suurde linna kippumata.

Maal ettevõtjana läbi lüüa pole kerge, paljud heidavad selle väljakutse kõrvale, sest tahavad võimalikult väikese vaevaga kõrgele ja kaugele jõuda. Kuid maal tuleb enne mitu aastat lõivu maksta, et kasu tagasi tulema hakkaks.

Teinekord polegi probleem selles, et vaeva ei viitsita näha. Eelkõige maanaiste käekäigu pärast südant valutav Viedehof leiab, et tihti jääb puudu julgusest ise ettevõtjaks hakata ning tootmise või teenusepakkumisega tegelda.

Kui pere ja sõprade hulgast oma plaanidele toetust ei leita, jäävad mõtted vaka alla ja realiseerimata. Sellepärast tõmbaski Eesti talupidajate liit käima maanaistele mõeldud FEM-projekti, et nõu ja jõuga heade mõtete realiseerimisel toeks olla.

“Aastatega on olukord paremaks läinud. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist on rohkem võimalusi toetust taotleda, kuid paraku on nii, et selleks tuleb end enne mingil määral üles töötada. Päris nullist alustades toetust pole,” teab Viedehof.

Viedehofi meelest ei ole Pärnumaa ettevõtlus veel oma nišši leidnud. Võimalused on ammendamatud, kui vaid töövaim takka sunniks. Arenemisruumi on talle südamelähedases toiduainete valdkonnaski. Süüa tahavad inimesed majanduslikust ja poliitilisest olukorrast hoolimata. Aeg on näidanud, et kui riigis on rasked ajad, toidab maanaine oma toodanguga linnavurlegi ära.

“Tervislike eluviiside ja toidu propageerimine muutub aina populaarsemaks, kuid ei teata sedagi, kas ja kus paiknevad Pärnumaa mahetootjad. Teised maakonnad on nad kaardistanud,” sõnab Viedehof.

Mitmel korral Põhja- ja Baltimaades ideereisidel käinud naine tunneb kahetsust, et maakonnal pole oma traditsioonilist toidukaupa, mis oleks piirkonnale omane. Või et meil ei leia maakonnast mõnusaid koduseid söögikohti, kuhu nädalavahetusel perega kas või pannkooki sööma minna.

“Eesti inimene on nutikas, tuleb vaid katsetada ja võimalusi otsida,” julgustab Viedehof.

Allikas: Pärnu Postimees 29.12.07, Anniki Leppik.