Üks aastaring saab peagi täis. Põliseid pärimusi ja looduslikke pühapaiku hoidvale maavalla rahvale oli see suuresti hiite aasta.

Oleme saanud esivanematelt haruldase ja ülimalt väärtusliku pärandi. Mitte kusagil mujal läänepoolses Euroopas pole säilinud nii palju looduslikke pühapaiku, samuti ei ole nendega seotud tavad ja uskumused nõnda elujõuliselt tänapäeva jõudnud. See on põlisrahva pärand, mida alles peame tundma õppima ja väärikalt hoidma.

Lõppeva aasta algul valmis kultuuriministeeriumis Eesti looduslike pühapaikade arengukava. Maavalla Koja, Tartu ülikooli, Eesti kirjandusmuuseumi, kultuuri-, sise- ja keskkonnaministeeriumi koostöös valminud mahuka dokumendi eesmärk on tagada meie hiite ja teiste looduslike pühapaikade säilimine, nende seisukorra paranemine ja edasiandmine järeltulevatele põlvedele.

Oleme saavutanud küll mõnesugust edu pühapaikade olukorra tutvustamisel ja päästetegevuse kavandamisel, kuid märgatavat pööret paremuse poole pole toimunud.

Riigi huvi ainulaadse kultuuripärandi hoidmise vastu on endiselt peaaegu olematu. See väljendub pühapaikade arengukava ebaloomulikult tagasihoidlikus eelarves.

Sakraalehitistega võrreldes on hiite päästmiseks eraldatud summa enam kui sada korda väiksem. Seda hoolimata asjaolust, et igal aastal kaotame mitu pühapaika jäädavalt.

Suvel ilmus Maavalla Koja, Tartu ülikooli ja Õpetatud Eesti Seltsi ühisväljaandena artiklikogumik “Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse”. Mahukas raamat annab esmakordselt meie ajaloos temaatilise ülevaate pühapaikadest ning nende uurimisest ja kaitsega seonduvast. Ühtede kaante vahele on koondatud pühapaikade pärimuslikud, arheoloogilised, looduskaitselised, õiguslikud ja halduslikud käsitlused. Raamat tutvustab ka häid hiietavasid ja olulisemaid punkte valminud riiklikust arengukavast.

Pühapaikade raamatu said endale kõik koolid, omavalitsused, keskkonnaasutused ja suuremad raamatukogud.

Loodetavasti annab see ühisväljaanne meie rahvale tagasi väikese, kuid väga olulise osa põliskultuurist ja väärikusest.

Hiite kaitseks

Porikuul jõudis lõpuni kõiki hiite ja laiemalt pärimuskultuuri sõpru ärevil hoidnud kohtulugu Kunda hiiemäe saatuse küsimuses.

Sellel kohtulahendil on väga suur tähtsus meie kõigi looduslike pühapaikade jaoks. Riigikohtu langetatud otsuses leiti, et Kunda linnavolikogu kehtestatud detailplaneering, mis nägi ette ehitada ajaloolisele hiiemäele elektrituulikud, parkla ning teede- ja elektrivõrk, ei ole kooskõlas seadustega. Linnavolikogu otsuses ei olnud arusaadavalt põhjendatud, miks on tuulepargi rajamine olulisem põlisrahva pühapaiga säilitamisest ja põlisrahva usuvabaduse tagamisest ning miks ei võiks tuulikuid ehitada mujale.

Kahtlemata kuuluvad kõik iidsed pühapaigad kogu põlisrahvale. Kunda hiiemägi on aga üks vähestest hiitest, mida on võimalik külastada ööpäev läbi - selle tagab kultuurimälestise staatus ja paiknemine omavalitsuse maal.

Kunda hiiemäel asuvad muistsed kivikalmed ja selle paiga kohta on talletatud hulganisti rahvapärimusi.

Kunda hiiemäe juhtum on vaid üks näide sarnaste seast.

Porikuul tühistas Tallinna ringkonnakohus osaliselt Kehtna valla detailplaneeringu, millega kavandatakse Paluküla hiiemäele ja selle kõrvale suurt puhke- ja spordikeskust. Otsusega polnud rahul ei Kehtna vallavolikogu ega hiiemäe kaitsjad. Mõlemad esitasid kassatsioonkaebuse riigikohtule.

Nagu Kunda hiiemäe puhul sai siingi tüli alguse sellest, et muinsuskaitseamet kooskõlastas arendajate plaanid ja jättis tähelepanuta oma peamise ülesande: kaitsta kogu rahva kultuuripärandit.

Nii mõnedki asjatud vastasseisud oleksid jäänud olemata ja iidsed pühapaigad kahjustamata, kui riik ja selle volitatud asutused huvitunuks pühade paikade säilimisest.

Praegune muinsuskaitseseadus lubaks hea tahtmise korral hoida looduslikke pühapaiku vääriliselt ja esivanemate vaimus.

Kahjuks pole ei poliitikutel ega ametnikel seda head tahet seni alati jätkunud.

Suvel Kanadas Kotkajärve metsaülikoolis peetud ettekandes rõhutas keskkonnaõiguse doktor Kadri Sirg, et meie keskkonnaseadustel pole vigagi. Seaduste rakendamine sõltub aga otseselt kodanikuühiskonna tugevusest. Teisisõnu, meie kultuuripärandit ja loodust rüüstatakse just nii palju, kui me ise lubame.

Eelmise aasta lõpul korraldas Maavalla Koda koos ansambliga Metsatöll kontserdisarja “Koduhiite kaitsel”.

Kontsertidel jagati teavet pühapaikade kohta ning koguti allkirju nende kaitseks mõeldud pöördumisele.

Hiljem jätkati allkirjade kogumist Maavalla Koja võrgulehel.

Nüüdseks on pöördumisega ühinenud ligi viis tuhat inimest, nende seas palju kultuuritegelasi, teadlasi ja teiste elualade inimesi.

Pöördumises kutsutakse riigivõimu üles tegema kiiremas korras kõik vajalikud uuringud, muutma seadusi ja otsuseid, tagamaks pühapaikade säilimine ja nende seisundi paranemine. Peatama kõik planeeringud, mis näevad ette ehitamise pühapaika või ohustavad kuidagi teisiti selle puutumatust ja rahu. Samuti soovitakse, et Eesti seadustes ja riigi poliitikas võrdsustataks põlisrahva looduslikud pühapaigad mujalt tulnud uskude pühakodadega.

Allkirjade kogumine jätkub. Hiite sõbrad saavad pöördumisega ühineda Maavalla Koja kodulehel.

Lambad ja soed

Ole aga lammas, küll hundid selga tulevad, ütleb vanasõna. Rahva tagasihoidlikkuse või teadmatuse tõttu on viimastel aastatel järjekindlalt vähendatud inimese üht põhilist vabadust - õigust oma maailmavaatele ja uskumustele.

Riik on kõrvalekaldumatult laiendanud riigiusu ja riikliku misjoni ulatust. Kristlikud vaimulikud ehk kaplanid on palgatud sõjaväkke ja vanglatesse ning sõdureid sunnitakse osalema palvustel. Arendamisel on kristlike politseivaimulike teenistus. Viimastel päevadel on tulnud sõnumeid, et koolijuhid sunnivad kooliperet osa võtma kristlikest jumalateenistustest.

Kahjuks ei hooma kõik avalikus teenistuses olevad mehed ja naised, et usk on iga inimese isiklik asi. Seal, kus kellegi usk tungib avalikule pinnale, olgu koolis või riigiasutuses, piiratakse paratamatult kellegi teise usuvabadust.

Seetõttu peaks iga oma riigist ja põhiseadusest lugu pidav inimene tegema kõik enesest sõltuva, et meile ühisest avalik-õiguslikust ruumist kaoksid palvused ja jumalateenistused ning kaotataks riiklikud misjoniametid. See on meie ainuke riik.

Ei ole põlisrahvast pühapaikadeta ega oma pühade päevadeta. Tänavu andis koda juba kolmekümnendat korda välja Maavalla Koja kalendri, kuhu on rahvakalendrist valitud just need pühad, mis oma tähenduselt ja kommetelt on põlised ja loodusrahvale omased. Nii leiab sealt jõulud, munapüha, suvisted, karusepäeva jpt maarahva pühi. Samuti on sirvilaudadel kuude nimed omad ja põlised aasta algusest lugedes: südakuu, radokuu, urbekuu, mahlakuu, lehekuu jne.

Oma pühad, kuunimed, teretus- ja hüvastijätusõnad, uskumused ja tavad ei tundu esiti võib-olla kuigi olulised ja vajalikud, kuid väikesest saab alguse suur. Kõik need pärimuskillud, mida me igapäevaelus võime alal hoida, aitavad hoida ka rahvast ja maad.

Möödunud aastasajad on rusunud ja laastanud meie rahvast. Paljugi oma, põlist ja väärtuslikku on unustatud või asendunud võõrapäraste kommetega.

Uue päikeseaasta hakul on hea aeg koos päikesega raputada eneselt kustumine ja kadu ning tõsta taas au sisse see vaimne ja asine pärand, mis muudab meid sellel maal põliseks rahvaks.

Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem

Allikas: Virumaa Teataja 28.12.07.