Eesti jahimeestel on alanud hooajal luba lasta kolme talvekuuga poolsada hunti ehk umbes sama palju kui läinud hooajal. Kaks võsavillemit on juba surnud püssitoru ees ja üks autolöögist.

Riikliku metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männili hinnangul elavad meie hundid praegu üsna prisket elu ning nende populatsiooni hävimise pärast muretseda oleks asjatu. Sestap ei näe metsakeskus ka põhjust nende küttimist vähendada.

Detsembris, jaanuaris ja veebruaris kokku tohivad jahiseltsid lasta 50 hunti, neist Tartumaal ja Jõgevamaal kummaski viis, Põlvamaal ja Valgamaal kolm ning Võrumaal kaks looma. Kõige rohkem, kümme luba, on antud Pärnumaale, kus on vähemalt neli hundipesakonda.

Sigimus on hea

Metsakeskus võib jaanuaris limiiti paikkonniti suurendada, kui ilmneb palju koerte, lammaste või muude koduloomade murdmisi või näitavad jäljed lumel arvatust palju edukamat sigimist. Eestis usutakse praegu elunevat vähemalt 160-170 hunti, kellest tänavune juurdekasv moodustab umbes kolmandiku.

«Läinud hooajal lasti küll 41 looma, aga kuna nende seas oli ainult kaks täiskasvanud emahunti, oli tänavune juurdekasv ilmselt suurem kui varasematel aastatel,» selgitas Männil. «Hundi puhul on väga keeruline valiklaskmist teha, sest üldjuhul lastakse lipujahi käigus liikuvat looma ja seitsmekuune hunt on juba enam-vähem täiskasvanud looma mõõdus.»

Eelmisel talvel oli hundijahiks vajalikku lumist aega vaid umbes üks kuu jahiperioodist. Männili sõnul tõestasid aga kütid, et jahti tõsiselt võttes suudetakse limiit ka nelja nädalaga täis küttida. Tänavu detsembri alguses kasutati Ida-Virumaal Tammikul ja Avinurmes kahe hundi küttimiseks ära napid päevad, mil maas oli õhuke lumevaip.

Kiiksuga hundid

Viimased suuremad koeramurdmislained käisid üle Eesti maakondade 2006. aasta kevadtalvel. Tartumaal Tammistu ja Alatskivi vahelisel alal on hundid murdnud kümmekond peni ka tänavu. Jõgevamaal Puurmani-Saduküla kandis saabus mullu rahu pärast ühe hundi mahalaskmist.

«Ju lasti maha see niiöelda õige loom,» järeldas Peep Männil. «Tavaliselt ongi need üksikud kindlad hundid, kes kodude juurest koeri murravad. Juhuslikke hulkuvate koerte murdmisi võib muidugi ette tulla igal pool.»

Männil selgitas, et sama aasta kutsikad võivad minna sügisel või talvel küladest koeri jahtima näiteks seetõttu, et emaga, kes peaks neile õpetama n-ö normaalset jahti metsloomadele, on suvel midagi juhtunud.

Marutaud puutub Männili andmeil hunte vähe, veidi enam kimbutab hallivatimehi kärntõbi, mille tõttu looma karv seljast langeb.

Allikas: Tartu Postimees 28.12.07.