Jõulukaktused on Ida-Brasiilia vihmametsade epifüüdid. Siit tulenevad ka nende üldised kasvunõuded – tundlikkus ereda päikesevalguse ning nõudlikkus kõrge õhuniiskuse suhtes.

Jõulukaktuse õitseaeg on novembrist veebruarini. Pärast õitsemist vajavad taimed mõnenädalast puhkeperioodi, sel ajal tuleks neid hoida valges ning jahedas (+10…+12 ºC) ning kasta vähem. Märtsi keskel algab uus kasvuperiood, vajaduse korral istutatakse taimed ümber uude mulda (poolkõdunenud lehemuld + turbamuld + liiv vahekorras 4:1:1). Suvel kastetakse rikkalikult, hoitakse poolvarjus ja väetatakse täisväetise lahusega kaks korda kuus.

Kui taime lülid muutuvad kollakaks või närbuvad, on põhjuseks liiga tugev valgus või kuiv muld. Jõulukaktust võib suvekuudel kasvatada aias otseste päikesekiirte eest varjatud kasvukohal. Alates augustist hakatakse vähem kastma, et noored lülid “küpseksid” ning õiepungi moodustaksid.

Seejärel, umbes novembris või ka varem hakatakse taimi õiepungade ilmumisel jälle rohkem kastma ja hoitakse +15…+20 ºC juures. Soojemas ruumis on soovitatav õhuniiskuse säilitamiseks piserdada taimi toasooja veega.

Jõulukaktused võivad hästi asuda toaaknal samas kohas nii suvel kui talvel, kui neid vaid soojal aastaajal päikesekiirte eest kaitsta. Sügisel on aga oluline maksimaalne valgus.

Õiepungade ja varrelülide varisemine võib olla tingitud taime asukoha muutusest, samuti kaalium- ja fosforväetise puudusest. Seepärast on oluline suvine täisväetisega väetamine. Kui lopsakalt kasvav jõulukaktus ei hakka õitsema, on ilmselt põhjus vales kasvurežiimis, eriti halb on see, kui taim ei ole saanud läbida sügisest kuivemat perioodi.

Helmi Võsamäe, Tallinna Botaanikaaia kauaaegne töötaja