Igal aastal puhutakse või uhutakse minema ligikaudu 24 miljardit tonni taimedele väärtuslikku kasvupinnast – mulda. USA (Washingtoni Ülikooli) teadlased on võtnud uurimise alla selle ühe peamise põhjuse – kündmise mõju uurimise. Kündmisega pööratakse mulla pindmine kiht ümber, muutes selle tuule- ja veeerosioonile vastuvõtlikumaks.

Säästlikuma mõtteviisi pooldajate eestvedamisel arenes välja minimeeritud mullaharimise võtete süsteem, mille puhul põllupinda ümber ei pöörata ning viljatüü jäetakse mullapinna kaitsmiseks põllule.

Geoloog David Montgomery (Washingtoni Ülikool) uuris läbi erinevad mullaerosiooni kohta üles täheldatud andmed alates 1940. aastast. Osad tema kogutud andmetest minimeeritud ja tavaviljeluse mõjust erosioonile pärinesid nii kaugelt kui Himaalaja mäestiku jalamilt.

Ajakirja Proceedings of the National Academy of Sciences augustinumbris kirjutab Montgomery, et kündi mittekasutavates ettevõtetes oli aastane erosioonitase (0,082 mm) võrreldav loodusliku ärakandega (0,03 mm). Künnil baseeruvad taimekasvatusettevõtted kaotavad aastas keskmiselt 1,5 mm mulda (20 korda rohkem). Tegemist on esimese uuringuga, mille tulemusena leitakse, et ilma künnita taimekasvatussüsteemi puhul on erosioonitase ligilähedane loodusliku ärakandega.