Juba esimestel külmadel novembrihommikutel ootasid maja ees pärnapuul nõudlikud rasvatihased: “Kus on toidulaud? Kus on meie rasvapallid? Miks pole keegi päevalilleseemneid puistanud?”

Oleme kümme talve perega Sagadi mõisas linde toitnud ning kümned kilod seemneid, toidusegusid, rasvapalle ja pekitükke on saanud kuhjaga tasutud lindude pakutud eriliste elamustega. Tundub, et rasvatihased on aastast aastasse samad, ja nii mõnigi julgeb peopesalt seemneid nokkima tulla. Liigirikka tihastepere kõrval on talvepäevadesse toonud värve rohevindid, leevikesed, siisikesed, asjalikud puukoristajad ja rähnid.

Dramaatilisi sündmusi on käivitanud raudkulli ja hallõgija ilmumine. Imeliselt on mõjunud põhjavindi ja käbilinnu külaskäigud.

Lapsepõlvest alates on toidulaual askeldavad linnud olnud minu talvede lahutamatu osa.

Kas lindude talvist toitmist on üldse vaja?

Linnud, kelle toidulaud sügise saabudes kasinaks jääb, võtavad ette pikki ohtlikke rändeid. Sobiva toidu puudumine sunnib linde lõunamaale lendama. Enamik Eestis talvituvaid linnuliike tuleb toime ilma inimese pakutava lisatoiduta, kuid on sulelisi, kelle ellujäämise protsenti saame karmidel lumerohketel talvedel toidulauda kattes olulisel määral suurendada.

Kui väljas paugub 30kraadine pakane, peab väike viiegrammine pöialpoiss suutma hoida oma 42kraadist kehatemperatuuri. Linnu sisemise “mootori” kütuseks on toit, milles talletunud päikeseenergia annab sooja ning jõudu kõigiks linnu askeldusteks. Päeva jooksul peavad väikesed linnud sööma umbes niisama palju, kui nad kaaluvad.

Kui inimesele öeldakse, et tal on linnu isu, mõeldakse tavaliselt, et ta on üsna närb sööja. Tegelikult peaks inimene, kes sööb nagu lind, hävitama oma kehakaaluga võrdseid toidukoguseid. Lühikesed talvepäevad mööduvad toiduotsinguil ning kindlatel kellaaegadel kaetud toidulaud võib olla päästerõngaks linnule, kelle saak on jäänud kesiseks.

Millal oleks õige aeg lindude toitmist alustada?

Lindude toitmine on meil traditsiooniliselt talvine tegevus, kuid on linnuvaatlejaid, kes aasta läbi lisasöötmisega põnevaid linde oma kodu lähedale meelitavad. Lindude jaoks on oluline, et toitmist alustataks püsivate külmade saabudes juba hilissügisel.

Tänu selle aasta soojale detsembrile ei ole keegi veel lindude toitmise alustamisega hiljaks jäänud. Üks ilus jõulukink võiks olla lindude söögimaja.

Mida lindudele pakkuda?

Rasvatihased, sinitihased, puukoristajad ja rähnid on tänulikud sobivasse kohta riputatud pekitüki eest. Rohevindid, musträstad, siisikesed ja leevikesed peavad kõige enam lugu päevalilleseemnetest.

Enamikule nimetatud lindudest sobivad magedast searasvast ja teraviljahelvestest ning seemnetest segud, mida saab vormides või karpides pakkuda.

Toidulauale võib panna ka toalindudele mõeldud toidusegusid, pähkleid ja saiapuru.

Linnutoidu valmistamiseks pole soovitav kasutada margariini, sest selles sisalduvad muundatud taimsed rasvad kahjustavad nii lindude kui ka inimeste tervist. Lisaks sellele on lindudele ohtlik margariini suur keedusoola sisaldus.

Kuigi meie talilinnud oskavad janu kustutada lund süües, kulutab lume sulamine organismi niigi nappe energiavarusid.

Tõeliseks maiuspalaks on tihastele rasvane hakkliha, mis liiga kiiresti ei külmu ja mida tasub toidulauale panna väike kogus korraga.

Kus linde toita?

Lindude toidulaud peab olema ohutu. Kindlasti ei tohiks sellest kujuneda toiduahel, mille järgmiseks lüliks on kass või röövlind. Lindudel peaks olema võimalus ümbruse jälgimiseks ja varjumiseks. Puuokste vahel ei suuda näiteks raudkull tihaseid jälitada.

Kuigi aknalaual söövaid linde on hea vaadelda, on oht, et linnud võivad vastu akent lennates endale viga teha. Toidulauda tuleks eelistada ka seepärast, et aknalaua puhastamine on tunduvalt tülikam.

Ehkki lindude väljaheidetega saastunud koristamata toidulaud võib kujuneda seda külastavatele lindudele nakkuse allikaks, pole inimestel põhjust karta linnugrippi nakatumist.

Kõige halvemini mõjub see, kui keset talve lihtsalt toitmine lõpetada või siis teha seda ebaregulaarselt. Kui linnud loodavad asjata lisatoidule, kulutavad nad tulutult niigi lühikest toitumisaega. Pakaselisel päeval on see elu ja surma küsimus.

Kui olete talviste vaatlustega nii suureks linnuhuviliseks saanud, et kavatsete jätkata lindude toitmist suvelgi, tuleb teil ohtrasti aega varuda maasikate, vaarikate ja tõukude korjamiseks, kuigi sobivad ka poest ostetud viinamarjad ning vintidele pidavat eriti hästi maitsema pooleks lõigatud apelsinid.

Siiski on soovitav kevade saabudes toidu hulka järk-järgult vähendada, et lindudel oleks põhjust täita oma olulist rolli looduse majapidamises.

Asta Tuusti, Sagadi looduskool

Suleliste toitmine (Eesti Ornitoloogiaühing)

* Söötmiskohti ei maksa rajada liiga tihedasti, muidu võõrutame linnud nende loomulikust toidust. Ka talvel tuleb anda neile võimalus loodusest toitu otsida, et valmistada neid ette kevadeks, mil me lisasöötmisest loobume. Üks toiduplats võiks olla umbes 25 ha aiapindala ja 100 ha metsapindala kohta.

* Sobivasse kohta riputatud pekitükk on üks tõhusamaid ja käepärasemaid viise: kõige hädalisem energiavarutäiendus on niiviisi olemas.

Võib segada kaerahelbeid või hirssi sularasvaga, eelistatult searasvaga. Lasta segul soojas natuke seista, et rasv jõuaks teradesse imbuda -, ja kurnata üleliigne rasv pealt ära.

* Joogivett ei tasu lindudele välja panna - väikeses nõus tikub see kiiresti külmuma, suurde võivad linnud aga ka suplema tikkuda ja siis külmuvad nende suled jäässe ning tagajärjeks on linnu hukkumine.

* Kui te panete toitu välja kindlatel kellaaegadel, harjuvad linnud sellega ära, ja kui te vahel mõne minuti hilinete, võite märgata juba ootavaid ehk ivake närvilisigi linde.

Eriti halb on see, kui toitmine harjunud paigas ühel hetkel lihtsalt ära lõpetada. Asi pole selles, et linnud ei oskaks pärast toitu hankida. Aga nad panustavad liiga palju aega ootamisele ja teie peale lootmisele ning pärast võib toitumistunde napiks jääda.

Allikas: Virumaa Teataja.ee 18.12.07.