Depressioon pole ainult moesõna, vaid paljudele reaalne tervisehäire, mis põhjustab pikaajalisi vaevusi ja elukvaliteedi langust. Tänapäeval on depressioon üks sagedasemaid tervisehäirete põhjuseid. Loomulikult pole iga meeleolu alanemine veel depressioon, sümptomid peavad olema piisavalt tugevad ja pikaajalised, et saaksime seda haigusseisundiks nimetada.

Sügisel tunneme sageli meeleolumuutust, nukrameelsust ja väsimust – see on kooskõlas ka aastaaja värvide ja muude muutustega. Eestis toob aastaaegade vaheldumine kaasa väga selgeid muutusi looduses ning looduse tsüklid on loomulikud ja vajalikud. Samamoodi vajab arenguks eri tsükleid ka inimene.

Pimeduse ja valguse, sügise ja kevade, sooja ja külma tsüklilised muutused on aluseks ka sisemisele psühholoogilisele arengule ja muutumisele. Iga muutus toob kaasa nii sünni kui ka surma. Et vahel ei suuda me uuega kaasa minna ja jääme leinama vana, kujunebki välja depressioon. 

Osal depressiooni põdevatel inimestel esineb selge seos pimeda aja ja sügisega. Sesoonset depressiooni esineb mõnedel andmetel kuni kolmel protsendil elanikkonnast. Enamasti pole depressioon siiski sesoonsusega seotud.

Maailmas tehtud uuringute tulemused näitavad, et depressiooni esineb 4–20% elanikkonnast, Eesti viimaste uuringutulemuste kohaselt 11%-l. Eestlaste seas esineb depressiooni 9%-l: 11,7% naistel ja 6,4% meestel, venelaste seas 15%-l: 20,8% naistel ja 7,9% meestel.

Eesti on depressiooni esinemise sageduselt keskmiste seas. Samas pole võimalik väita, et põhjamaades oleks depressiooni rohkem kui lõunamaades, samuti ei ole selget seost riigi üldise elatustasemega.

Kõige tõhusam on valgusravi

Depressiooni tekkes ja taastekkes on olulisel kohal stress, pärilikkus, psühholoogilised ja sotsiaalmajanduslikud tegurid, vähene päevavalgus. Enamasti reageeritakse konkreetsetele, oma eluga seotud stressi tekitavatele sündmustele (lähedase haigus või surm, perekriisid, tööprobleemid).

Muidugi põhjustavad väga paljudel inimestel kergemaid meeleolumuutusi ka sügis ja vähene päevavalgus. Nii kergemate kui ka raskemate pimeda ajaga seotud meeleolumuutuste puhul tuleks pöörata tähelepanu valgusele.

Kõige tõhusam ravimeetod on sel juhul valgusravi, mitte ravimite tarvitamine. Selleks kasutatakse spetsiaalseid valgusteid, millega püütakse hommikust valget aega pikendada.

Osale inimestest mõjub see väga efektiivselt. Sesoonne depressioon ja ka muud depressioonivormid on otseses seoses organismi ööpäevase rütmiga.

Kui une-ärkveloleku rütm on häiritud, on ka depressioonioht tunduvalt suurem. Samuti on häiritud muud keha tsüklilised muutused (kehatemperatuur, hormoonide tase, melatoniini sekretsioon).

Et kesknärvisüsteemis on paljudel rakkudel olemas molekulaarne kell, mis reguleerib kehatalituste rütmi, on ka depressiooniravis normaalse une-ärkveloleku rütmi taastamine tähtis.      

Mitme uuringu tulemused näitavad, et depressioonirisk on seotud psühholoogiliste mehhanismidega. Lisaks geneetilistele teguritele oleme elu jooksul omandanud mitmeid reageerimis- ja käitumisviise, mis ei pruugi alati olla kasulikud ehk funktsionaalsed.

Tänapäeval on leitud kindlaid seoseid emotsionaalse seisundi ja aju kindlate piirkondade vahel. Nendele teadmistele tuginedes on välja töötatud ka antidepressantide koostis. Samas on võimalik selliseid aju funktsioneerimist normaliseerivaid muutusi saavutada ka psühhoteraapia abil.       

Depressiooni esineb rohkem töötutel. Ka vallalised mehed haigestuvad oluliselt sagedamini kui abielus mehed, naistel nii suurt vahet seoses abielulisusega ei ole.

Viimastel aastatel on depressiooni esinemist üha enam hakatud seostama ka sotsiaalmajanduslike teguritega. Räägitakse sellistest riskidest nagu tihe konkurents tööturul, hirm töökoha kaotuse ees, suur laenukoormus, materiaalsed probleemid, lahutus jne.

Depressioonihaige esimese järgu sugulastel esineb haigust 1,5 kuni kolm korda sagedamini kui teistel. 

Haiguse algus ja kulg

Keskmiselt haigestutakse kahekümnendate eluaastate lõ-pus, kuid depressioon võib alata ka suvalises eas. Tüüpilised depressiooni sümptomid arenevad päevade või nädalate vältel. Eelnevad sümptomid nagu üldistunud ärevus, paanikahood, foobiad, kergemad depressiooni tunnused võivad eelneda haigusele mitme kuu jooksul.

Harvem on järsk haiguse algus ja sellisel korral on tavaliselt tegemist raske psühhosotsiaalse stressoriga. Depressiooni tekitab tavaliselt psühhosotsiaalne stressor (sagedamini lähedase surm, abielulahutus, olulise suhte lõppemine; harvemini lapse sünd) ja haiguse kestus varieerub suures ulatuses – tüüpiliselt ilma ravita kuus kuud ja enam.

Haigus võib pärast esimest episoodi korduda 50–85% tõenäosusega ja seda valdavalt esimese kahe-kolme aasta vältel. Suurem oht haigestuda depressiooni on paljude teiste psüühikahäirete ja kaasuvate kehaliste haiguste korral.

Depressiooni episoodide vahel taastub enamasti haiguseelne tervislik seisund, 20–35% inimestest jääb püsima osa sümptomitest ja sotsiaalse funktsiooni või töövõime langus.

Haigusega võib kaasneda ka suitsiidne ning muu vägivaldne käitumine, lisaks peremured ja sotsiaalsed ning tööga seotud raskused (sh töötus, tulemuslikkuse alanemine).

Kui depressioon muutub korduvaks või püsivaks, võib see omakorda põhjustada distressi lähedastel inimestel. Samuti on depressioon üks oluline tegur, mis mõjutab ebasoodsalt paljude kehaliste haiguste kulgu, näiteks depressioon infarkti järel.

Depressiooni sümptomid

•• Depressiooni põhisümptomid on meeleolu alanemine pikema aja vältel, huvide ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine. Iga tegevus, eriti tegevuse alustamine, nõuab tavalisest suuremat pingutust.

•• Depressiooni lisasümptomid: tähelepanu ja keskendumisvõime langus, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtusetusetunne, trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku, enesekahjustuse või suitsiidimõtted või -teod, häiritud uni, söögiisu vähenemine.