Vabaõhumuuseumi talud on jõulueelsel ajal elustunud. Köstriaseme talus maalitakse puuketastele peremärke, Sepa talus ennustatakse pereõnne jne, jne. Läheme külla Sepa tallu ja sattume ajas 100 aastat tagasi.

Väravast võime lugeda, et Sepa talu hooned on toodud Vabaõhumuuseumi kogusse Lõuna-Eestist, Palometsa külast, Kasaritsa vallast.

Talu on väike. Pisikese elumajaga ühe katuse all on loomade jaoks väike laut ja sepikoda asub kaugel eemal õue teises otsas, et “punane kukk”sepikojast vallale pääsnuna maja peale ei ulataks lendama.

Vöörusest tuleb kasuka hõlmade lehvides ja lambanahkse vanamoodi mütsiga välja noorperemees ja viipab lahkelt käega. “Mene, aga mene mo vanamoori juure, tubaje. Tima ennustab jõuluõnne sääl ja perast tulge sepikoha manu ka ikke!”

Lähme tuppa. Küünal põleb laua peal. Lagi on nii-nii madalal, aknad nii väikesed. Tares on hämar. Vanaperenaine Maria pakub kaugelt tulijatele istet ja räägib vana aja jõuludest. Tagakambris on laua peal väike jõulukuusk ehitud. Kuuse otsas on paar väikest õuna, mõni komm ja õlest tehtud ehted. Paljukest selle väikse kuuse peale mahubki. Õnne ennustamine käib niimoodi, et köögilaua peal on kummuli kuus-seitse lilledega kruusi ja iga kruusi all on midagi. Kiikame oma kruusi alla. Ühel on kruusi all puust niidirull. See tähendab, et järgmine aasta näputööpuudust ei tule. Teisel on raha. Raha tähendab, et rahapuudust ka pole karta.

Kui üle sepikoja läve astume, jätab sepp oma tegemised pooleli ja uurib “mida linnasaksad koa tahavad”.

Ladusas Lõuna-Eesti murrakus pakub sepp, et võib hammast tõmmata ja võib õnneraha taguda ja “tagastperra veel õnne koa valada”. Uurime kuidas see hambatõmbamine käib. Sepp ei ole kade. “Nää, lased seie tabureti piale seljakile ja mina vetan seuksed sepapihid, sie hammas, kus valutab seie pihtide vahele ja siis lükkan tulise raua näkku. Trahh, hammas väljas ja valu möödas! Ma teen sul selle kümne kopiku eest ära, aga linnas tohtriherra juures maksad sama asja eest kaks hõberuublit,” särab sepp. Jah, vanasti tõmmati tõepoolest sepa juures hambaid. Kui täna ikkagi ainult valaks seda õnne ja... Ikkagi jõulueelne aeg ju? Seatina pannakse tiiglisse ja tõmmatakse lõõtsa, nii et tiigel punane. Sulatina tuleb ämbrisse sortsatada ja õnn siis ämbrist välja võtta. Sepikoja seina peal saab laternavalgel varju pealt vaadatud, mida õnn näitab. “Oleks nigu vindlavända moodi,” arvab sepp “Sa mingi tüömies oled, vai? Nää, ots on koa räbune, see tähendab raha kui ots räbune on. Tied tüöd ja raha tuleb.” Õige ta ju on. Õnn põues lähme järgmise talu poole - vaatamist muuseumis juba jätkub.

Allikas: Harju Ekspress 17.12.07, Tiina-Mari Viides.