Jõulueelses tarbimisbuumis mõtleb vanadele asjadele uue elu andmisest vaimustunud Siiri Tuulik sellest, kuidas enda tehtud kinkidega jõulurõõmu pakkuda, sealjuures jääda keskkonnasäästlikuks ja roheliselt mõtlevaks.

Siiri Tuulik meisterdab vanadest asjadest uusi, sest talle meeldib loodust säästev eluviis ja ta loodab, et suudab niimoodi teisigi nakatada. Tema käe all valmivad nii tekid, riided, kingikarbid kui jõulukaunistused.

Tuulik peab Pärnus Lao tänaval Reldori äriküla ühes boksis ettevõtet, mis tegeleb digitaalsete masintikandite valmistamisega. Sealsamas müüb naine taaskasutuse põhimõttel valmistatud tooteid, kuid leiva toob laulale ikkagi tikkimine.

Tuulik tunnistab, et Eesti inimene on stampides kinni ega malda raha välja käia millegi eest, mis on tehtud teise ringi materjalidest. Hoolimata sellest, et kui müüja ise toote kohta “öko” ei ütleks, ostja ilmselt ei taipakski, et keegi on seda varem pruukinud.

Kingitus või kingikott

“Nende inimeste jaoks, kes ise vanadest asjadest uusi teevad või teadlikult ostavad, on see elustiil,” rääkis Tuulik. “Roheline mõtlemine tuleb samm-sammult, kedagi ei saa sundida. Kui käskida, muutub see inimesele vastuvõetamatuks.”

Muutused keskkonnasõbralikuma elu poole saavad alguse pisiasjadest. Alustuseks on hea seegi, kui inimene hakkab toidupoes riidekotiga käima ega tarbi meeletutes kogustes kilekotte.

Jõulu eelgi saab suuremate pingutusteta säästa raha ja loodust, kui natuke fantaasiat kasutada ja jõulukingid mõnest oma aja ära elanud asjast ise ümber teha.

Naine näitab vanast vildist tehtud silindreid, millele kangajuppidest päkapikud peale õmmeldud ja mis tagant tõmblukuga lahti käivad. “Saab lastele näiteks kommi sisse panna,” selgitas ta.

Kangajääkidest on Tuulik õmmelnud nii lapitekke kui lastele riideid. Tuttavad on juba harjunud sellega, et kõik, mis endal prügikasti lendaks, tasub talle viia, sest naine leiab igale asjale uue kasutusviisi.

Kel kingituse meisterdamiseks aega ja mahti pole, võiks vähemalt kingikotigi ise meisterdada. Tuulik kasutab selleks vanasid tapeete, mis on paraja paksuse ja neutraalsete mustritega.

“Seletada seda kõige parem pole, aga kui üks poest ostetud kingikott lahti harutada, saab kohe aimu, kuidas see kokku volditud on,” lausus Tuulik. “Kokku liimimiseks sobib PVA liim ning liimimise järel tuleks kott asetada mõneks ajaks näiteks paksu raamatu alla, et kinnituskohad korralikult kuivaksid ja vastu peaksid.”

Esimene kott läheb kindlasti tuksi, sest natukene peab suurustega rehkendama, kuid teine peaks juba enam-vähem tulema.

Koti ülaäärde tehakse augurauaga augud ning sangadest sobiva paelagi leiab kodustest vahenditest.

Tapeediga liimib Tuulik üle vanad kingakarbid, mida hiljem saab kasutada kingituste pakkimiseks või dokumendi- ja rohukarpidena.

“Ühe karbi just tegin. Mõtlen, et selle kaane katan kangaga, millele on tehtud tikand, väikese polstri panen ka alla, et õhulisem ja pehmem oleks. Siis on see karp ise juba nagu kingitus, mitte pelgalt pakend,” rääkis Tuulik. “Veneaegseid tapeete on nii armsate mustritega, osa sobib väga hästi jõuludega kokku.”

Kaunistused kuuse külge on naisel enda meisterdatud. Poest ostetud plastist või mõnest muust materjalist pallid katab ta huvitavate kangastega.

Kitsikus innustab

“Teen seda kõike enda lõbuks, aga ise ei suuda tarbida, sellepärast olengi müügiks pakkuma hakanud. Kas keegi ostab või mitte, see polegi kõige olulisem, mulle lihtsalt meeldib teha,” jutustas ta. “Tahan oma tegevusega inimesed natukene rohkem sellele mõtlema panna, kui palju me asju tarbime ja kui palju see loodust saastab.”

Tuuliku meelest on paljudel inimestel kompleks kasutatud asjade ees, neid peetakse uuest ja uhkest kehvemaks. Tema nii ei arva.

“Olen mõnd kalli kaubamärgi riiet lahti harutanud, õmbluskvaliteeti pole ollagi,” tunnistas naine. “Tegelikult on selline jupitamine ja kombineerimine suur töö ja seda ei osata hinnata.”

Naine on kindel, et kuna taaskasutusega tegelemiseks on vaja fantaasiat ja oskust tavapäraseid asju teise nurga alt näha, innustab inimesi eelkõige looma materiaalne kitsikus.

“Kui ikka raha pole, tulevad kõige paremad mõtted. Siis ei ole võimalust minna midagi konkreetset poodi ostma ja peab oma pea tööle panema,” rääkis Tuulik. “Sellises õhkkonnas sünnivad kõige puhtamad ideed, millel pole raha maiku juures.”

Allikas: www.parnumaa.ee 17.12.07.