Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas eelkõige karjaõnne. Juba sada aastat oli see aga valdavalt kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg: maskeeriti ja koguti ande.
Laulud ja kogu kadrirituaal sarnanevad mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, kuid siingi on toimunud suuri muutusi.
Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi "pikka pilliroogu mööda" taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli aga algselt koguni tegemist tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.
16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks.
17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Kindlasti nii sulasidki kaks kommet ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev. Et vanadel algsetel seletustel ja põhjustel on tavaks ununeda ja seoseid luuakse alati käepäraste uuemate teadmistega, selle kohta on mitmeid näiteid ka kadripäevaga seoses. 19. sajandi rahvapärastes seletustes on arvatud, et see püha on näiteks vene keisrinna Katariina järgi oma nime saanud. Teise seletusena on oletatud, et kadripäev on seotud hoopis Martin Lutheri naise Katariinaga, kelle auks toimub perede külastamine ja andide kogumine.
Maskeerimine
Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid ja soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei olnud jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad ? varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas ? oma tänaval, tuttavate majades. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku.
Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või meigitakse tugevdatud värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine. Tavaliselt on kogu maskeerimises ka midagi ajastukohast ? näiteks 1980. aastatel multikate eeskujul ninaotsa punaseks värvimine.
Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul ka igasuguste poe- või omavalmistatud maskide abil peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks, nõidadeks või hoopis daamideks. Pikkade sajandite vältel on kujunenud välja palju lokaalseid erijooni, kuidas kadriks täpselt käidi ja mida tehti. Veel 20. sajandil ei käidud Setumaal näiteks üldse kadriks ja kadrilauludki on neil eeskätt hilisemal ajal koolist ja naabritelt õpitud.
Kadripere
Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest vms valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. Sageli oli kambas ka pillimees või mitu. Tänapäeval on tihti igal kadril kaasas näiteks vilepill või plokkflööt, millega pererahvale mängida.
Kadrihaned ja muud loomad
Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt üpriski sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka, suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks olnud maskeerumiselgi seisusesse vastuvõtmise tava - esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud.
Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel.
Üksikud kadrinaised
Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami.
Mida kadrid tegid
Algselt käisid vaid tüdrukud maskeeritult perest peresse. Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi- ja kadripäeva juurde. Kadrisantide pillimäng, laulud ja vigurid pole olnud nii kärarikkad kui mardipäeva omad. Kindlasti kuulusid aga sellesse tsüklisse mõistatuste esitamine, 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole laste ja noorte lugemisoskuse kontroll, tüdrukutel paluti ette näidata käsitööd. Tavaline oli rituaalne viljakusmaagiline kusemise imiteerimine või vee pritsimine pererahvale nagu ka okstega peksmine tervise ja edu tagamiseks. Lauldi ja sooviti karjaõnne ja koguti andisid.
Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi ja kiusati lapsi ja noori tüdrukuid küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ja õnnistamine.
Skemaatiliselt koosneb rituaal:
1) maskeerimisest,
2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba,
3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, viljaterade viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijätulaul. Teel kohtunud kadrikambad võrdlesid saaki, võidi ka rüseleda. Saagi jagamiseks (nagu ka maskeerimiseks) koguneti enamasti kindlasse peresse. Seal jagati ühine kott kadride vahel ära. Kui oli mitu kotti, siis kallati nende sisu kokku. Raha eest osteti enamasti maiustusi.
Kadriannid
Ikka on antud igasugust toidukraami: kartuleid, kaalikaid, porgandeid, herneid, lambaliha, vorsti, õunu. Värskelt küpsetatud leiba või saia. Pähkleid. 20. sajandil muidugi kommi ja ka küpsiseid. Apelsine ja mandariine ning muid eksootilisi puuvilju. Moosi. Iluasjakesi. Raha hakati andma eeskätt 20. sajandil. 19. sajandil aga kuulusid andide hulka villad ja linapeod, vahel ka riidetükid, sest neist sai midagi valmistada. Osa kraamist kuulub rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oad-herned seotud surnuvalvamise ja muude hinge teispoolsusesse siirdumise riitustega.
Töökeelud
Keelatud oli kõik villaga seotu. Keelatud oli kadripäeval lambaid niita ja Lõuna-Eestis oli see keelatud kogu mardi- ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu "sant viib villa ära". 17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja on laudas hüpeldes jäljendatud loomi. Tartumaine määgimas käimise komme võiks olla selle hiline edasiarendus.
Toidud
Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale.
Kadri
Kadripäev on nime saanud arvatavalt 4. sajandil elanud ja aastal 304 surnud Aleksandria pühaku Katariina järgi.
Katariina oli 18-aastane noor haritud neiu, kes ei soovinud abielluda, sest ta oli Kristuse pruut. Legendi järgi väidelnud ta edukalt 50 filosoofi vastu, kes saadetud talle kristluse mõttetust tõestama. Vihane keiser saatis Katariina piinamisele, kus ta pidi hukatama rattal. Legendi kohaselt lagunenud piinariistad koost. Lõpuks lasti tal pea maha raiuda.
Püha Katariina kultus algas 9. sajandil Siinai mäe juures, kuhu inglid olevat ta keha kandnud, ning oli oma tipul keskajal, levides ristirüütlite ja "Kuldlegendi" vahendusel 12. sajandil.
Katariina on noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak. Kuna Katariina sümboliks on ratas, on tema kaitse all ka kõik rataste jõul töötavad mehhanismid. Ta on teoloogide, filosoofide, kõnepidajate patroon. Samuti lapsehoidjate (ta raiutud peast voolas vere asemel piima) ja igasuguste ketrus- ja kudumistööde patroon.
Katariina kuju oli pea kõigis kirikuis, talle on pühendatud arvukalt kirikuid; tänapäeval ka näiteks kristlikke kolled?eid. Keskaja ikoonidel tunneb Katariina ära piinaratta järgi. Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.
Kadripäev oli kaks nädalat peale mardipäeva. Peeti Martin Lutheri abikaasa Katariina sünnipäeva mälestuseks. (Vändra)
Kadripäev oli tähtsam kui mardipäev. Käidi ka mõisahärra pool sees. See tuli sellest, et keisrinna Katariinat austati enam, sest ta andis maa. Mardi Luter andis aga ainult usu. Katariina oli eestlane. (Tartu- Maarja)
Kadripäev on naiste sügiseste lõpptööde tähistamise püha. (Võnnu)
Vaat kadripäe lõppes ingedeaeg ära. Neli nädalat enne kadripäeva olid inged vabad. Kadripäevaks tapeti sis lammas ingedele süia. Tare pääle viiti üles ingede jaos lambaliha ja kopsu-maksa. (Kadrina)
Kadripäevaks peab olema tapaloomad nuumatud ja tapetud, sest pääle kadripäeva ei võta loomad enam jõudu juure. (Võnnu)
Kadrinapäeval ei tohitud lambaid niita ? siis pidada lambad väga tihti kusele akkama. (Risti)
Kadripäeval tapetud lammas ära. Pererahvas keetnud lamma rinna, keele ja kopsu ära, seda söödud sel päeval. (Vändra)
Kadripäeva toiduks on ikka sealiha ja hernesupp. Hernesupi tähenduseks on, siis ei nuta väikesed lapsed. (Võnnu)
Aga kui kadripäeval linadest tööd tehakse, siis ei saa linad hästi korda minema; aga kui samal päeval villast tööd tehakse, siis saavad lambad hästi korda minema. (Halliste)
Kadrinapääv ei tohi torkida nõelaga ega sukka teha, siis põevad lambad jalgu. (Simuna)
Kui kadripäeva ümber külmad ilmad on, nii et vetel jää pääl, siis saada soe ja õhukene tali tulema. (Saarde)
Kui kadripäeva õhta külm ilm, siis on tuleval suvel hää viljasaak. (Viru- Nigula)
Katri kuseb, Andres paneb pulga ette, Toomas tuiskab. (Kirbla)
Kadripäeva ümber olevad tormid toovad jõuluaja ümber ilusaid ja vagusaid ilmasid. (Saarde)
Loe lisaks…
Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas
|
