Noor loodusmees Sven Zacek on jäädvustanud metsaelanike tegemisi läbi fotosilma juba viimased kuus aastat, huvi metsaelanike vastu sai alguse aga hoopis jahipidamisest.

Sven Zacek on tuntud loodusfotograaf, kuid ka metsloomade elust pajatava raamatu autor, Eesti ainukese loodusfotoajakirja Lofo üks loojatest ning algajate fotohuviliste koolitaja.

Kui veel mõni aasta tagasi pildistas Zacek loodust - loomi, linde ja maastikke - eelkõige hobi korras, siis nüüd on mehest saanud professionaal, keda hinnatakse ning kes on teeninud kõrgeid auhindu ka mainekatelt loodusfotovõistlustelt.

Loodusfotograaf võtab hea pildi nimel ette tunde ja vahel isegi päevi kestvaid metsaretki, roomab looma jälitades padrikus või võsas ega pea paljuks käia üht lindu “fotopüssiga” sihtimas mitu nädalat järjest.

Hiljuti oli Sven Zacek külas Lahemaa looduskeskuses Palmses, kus rääkis fotode sünnist ning põnevatest kohtumistest neljajalgsete ja sulelistega.

Oma pildid jagas autor tavalisteks ja erilisteks, millest esimesse liigitusid lihtsalt ilusad ja tehniliselt korralikud loodusfotod, teise aga need, milles autori sõnul on veel midagi, et fotoga päriselt rahule jääda.

Nii näitas Zacek kahte pilti metskitsedest, kellele hea piltnik suudab pääseda 10-15 meetri kaugusele. Foto rohtu söövatest loomakestest, olgugi et ilus ja armas, jääb tugevalt alla päikeseloojangu taustal hüplevale kitsele.

Hiirt püüdev kakk

Kakkudest on fotomehel omajagu fotosüüdistusi, kuid hiire kohal lendav kakk - see on juba midagi sellist, mida igal looduspiltnikul ette näidata pole. “Käisin seda kakku pildistamas kolm kuud, iga nädal neli-viis korda,” meenutas Zacek.

Tema fotokogus on mitu üsna unikaalset pilti ulukitest, näiteks ilveseperekond. Varjatud eluviisiga metsakasse ei osanud piltnik tegelikult oodatagi, sest ajas hoopis võsavillemi jälgi, kelle ta on fotoaparaadi ette saanud kolmel korral.

Sven Zacek meenutas, et kord sai ta kutsikaid õpetavatele huntidele lausa 100 meetri kaugusele ning jälgis metsikute loomade söömaaega. “Senini on mul kõige eredamad elamused huntidega kohtumisest. Neid näeb harva ja nad on minu jaoks väga salapärased loomad,” ütles Zacek.

Kuid selleks, et metsaelanikele lähedale saada ning nad sinu kohalolekust aimu ei saaks, tuleb kasutada varjet - tavaliselt telki. Ja arvestada, et loomadele-lindudele õnnestub käpuli paremini lähemale hiilida kui püsti.

“Lindudega on lihtsam, piisab sellest, et nad inimest ei näe. Kuid loomadel on ka tundlik nina. Parim ilm metsaelanikke “jahtida” on siis, kui puhub õrn tuuleke. Kui on tuulevaikne, haistavad loomad su asukoha, kui aga väga tuuline, ei kipu nad eriti tegusad olema,” jutustas Sven Zacek.

Loodusfotograaf meenutas, et tema pildistamiskirg sai alguse jahipidamisest. Nimelt on Sveni äi kirglik jahimees, kes noormehegi metsa meelitas. “Jahil käies hakkasid loomade liikumine ja nende jäljed mulle järjest suuremat huvi pakkuma. Mõtlesin, et põnev oleks seda jäädvustada. Sest koju tulles räägid küll, kuidas nägid üht või teist looma, aga sõnadest jääb tunnete kirjeldamisel väheks. Nii tuli hakata pilte tegema,” rääkis Zacek.

Pärast seda, kui ta oli metsaelanikke jahipüssi asemel mõnda aega fotoaparaadiga sihtinud, mees püssi enam kätte ei võtnudki. “Kui olin metsas mütanud ja teadsin, kus loomad asuvad ning palju neid seal on, tundus nende laskmine alatu,” nentis Zacek.

Kui ta loomade käitumise kohta kogus palju teadmisi esialgu jahimeestelt, siis lindude kohta on piltnik omal algatusel infot otsinud. “Algul oli raske. Vahel sai linnust enne pilt tehtud ning alles seejärel entsüklopeediast uuritud, kellega tegu. Aga loodus annab väga palju vihjeid. Tegevusjälgi jätavad just linnud - näiteks rähnide toksimiskohad,” selgitas loodusfotograaf.

Enamasti käib mees looduses just kindlat lindu-looma objektiivisilma ette püüdmas, kuid vahel tuleb soov lihtsalt paksu metsa minna. Ja kui seal mõnest neljajalgsest ka hea foto saab, on see lisaväärtus. “Pildistan näiteks päevi mingit lindu, äkki tuleb mul see tuur peale, et pean nüüd metsa minema - selline tung on sees. Nii käin aeg-ajalt lihtsalt suures paksus metsas puude vahel jalutamas. Looma nägemise rõõm on seejuures suurem kui pildi saamise efekt,” jutustas Sven Zacek.

Kohtumised metsaelanikega

Lisaks pildistamisele paneb Zacek oma tähelepanekud ka kirja. Mullu ilmunud raamatus “Kohtumisi metsloomadega” pajatab autor kokkusaamisest rebaste, metskitsede, jäneste, kobraste, põtrade, metssigade, saarmaste ning huntidega.

Olulisel kohal on pildimaterjal, kuid tekstidki on põnevad ja kaasahaaravad. “See on peamiselt kogemuslik tekst - ma pole loomade tegevuse kohta konkreetselt kuskilt õppinud. Peamiselt jutud raamatus on ikkagi sellest, mida jahimehed ja loodushuvilised on rääkinud, mida ise olen tähele pannud. Väga teaduslikke asju seal ei ole,” rääkis Sven Zacek. Koos loodusfotograafist sõbra Jaak Põdraga on Zacek Eesti esimese loodusfotoajakirja Lofo looja ning väljaandja. Ajakiri Lofo, mida on tänaseks ilmunud neli numbrit - üks iga kvartali kohta -, saab peatselt aastaseks.

“Vaatasime Jaaguga (Jaak Põder - toim), et Eestis ei ole looduspildile kvaliteetset väljundit. Oli küll fotoajakiri Cheese, kuid loodusnurk on selles umbes 5-10 leheküljel. Idee oli teha kvaliteetsel, heal paberil ajakiri, kus saab suuri pilte avaldada ning juures oleks kogemuslikud tekstid, mis õpetaksid inimest looduses nägema. Tegime mõtte teoks ja praegu on ajakirjal väga hästi läinud,” rääkis Sven Zacek.

Allikas: Virumaa Teataja 11.12.07.