22. novembril oli Tartus Atlantises konverents "Vesi meis ja meie ümber". Algselt kitsa ringi spetsialistidele mõeldud üritus paisus suureks konverentsiks. Tartu väiksusele vaatamata ei tee TÜ ja EMÜ veega tegelevad spetsialistid omavahel arvestatavat koostööd. See oli üks põhjusi, miks otsustati keskenduda Tartu teadlastele ja spetsialistidele ning valida valdkonnad võimalikult laiad, vihmaveest veemajanduskavadeni ja jõgedest-järvedest joogiveeni.

Professor Astrid Saava TÜ tervishoiuinstituudist ja TÜ tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura keskendusid joogiveele, Ain Kallis Tartu Observatooriumist rääkis  taevastest vetest ja professor Hergi Karik Tallinna Ülikoolist ebatavalistest vetest. Maaülikoolist olid esinejateks professorid Ingmar Ott ja Tiit Paaver, Tiina Nõges, Peeter Pall ja Toomas Tamm. Igaüks tutvustas oma töögruppi ja valdkonda ning selle probleeme, teadustööd, rakendusprojekte ja tulevikuvõimalusi. Käsitleti suuri ja väikesi järvi,  vooluveekogusid, kalakasvandusi ja veeinseneride tegemisi.

Lisaks teadlastele tegid  ettekande ka Madis Metsur OÜ-st Mavesi ja Rene Reisner keskkonnaministeeriumi veeosakonnast – seadusandja ja eksperdi seisukohalt.

Konverentsil osalejaid tervitas maaülikooli endine õppejõud Erna Sepp, kes andis raamatukogule üle aastakümnete jooksul kogunenud raamatud, mida ka praegused tudengid saaksid kasutada.

Vaheajal oli kõigil võimalus maitsta Tartu erinevate põhjaveekihtide vett ja leida enda jaoks meeldivaima maitsega vesi. Degusteerimist korraldas ja jagas kommentaare Jüri Haller ettevõttest AS Tartu Vesi.

Mis jäi meelde?

Esiteks see, et esimesed veeuuringud tehti Tartus juba 1860. aastal ja töö kestab tänapäevani. Kohati on (välismaine) pudelivesi, õlu ja bensiin samas hinnaklassis ja  vähemalt Tartus on kõige õigem juua kraanivett, kuna see vastab joogiveele esitatavatele nõuetele ega koorma keskkonda nii palju kui pudelivee tarbimine. «Tõstkem klaas ja joogem enda terviseks looduse parimat jooki – tavalist puhast kraanivett!» oli prof Astrid Saava sõnum.

Hiljemalt aastaks 2015 peaksid kõik meie veekogud olemas heas (looduslikus) seisundis, selle tagamine on kohustuslik kõigile.

Võrtsjärve seisund sõltub eelkõige kliimast. Peipsile on suurimaks ohuks reostuskoormus, kuid kui N/P suhe on madal, hakkab kliima ka Peipsi seisundit tugevasti mõjutama.

Kuna kalakasvatus erineb kalapüügist sama palju kui seakasvatus metsseajahist, on sellega seotud mitmed keskkonnaprobleemid. Kala vajab palju vett, aga ka reostab seda.

Päev lõppes tõdemusega: meie veekogud ja põhjavesi on suures osas heas seisus, küll aga peaksime muretsema nende ökoloogilise seisundi pärast. Inimestele tuleks õpetada mõistmist, et maailm on tervik – looduseta pole inimest ega majandust.

Kuhu edasi, veeinimesed? Veeteema on tõstatatud, valdkonna olulisuses ei kahtle keegi ja vaevalt leiduks inimest, kes väidaks, et koostöö pole vajalik. Töö võiks jätkuda sektsioonides: teadlased, ministeeriumi- ja omavalitsusametnikud ning  spetsialistid/praktikud.

Kadri Meier, EMÜ PKI keskkonnakaitse osakonna lektor

Allikas: ajaleht Maaülikool 6.12.07.