Kõigepealt tervitasid nad mind septembris. Jalutasin tavapäraselt metsarajalt veidi kõrvale ja siis ma neid kohtasingi. Maas lamaval kasetüvel troonisid mõnusad mügarikud – noored soomusmamplid.
Sakilisi veel puhkemata seenekübaraid kaisutas nõtke palusamblatutt. Kõik oli nii värske ja puhas. Lausa kaunis. Valge-must kasetüvi ja roheline sammal otsekui rõhutasid pruunikasvalgete seente tähtsust. Sügisest hoolimata oli õhk täis ootust, värskust ja noorust. Nagu oleks korraga kevadesse astunud.
Elu kõrghetk oktoobris
Vahepeal läks mööda paar nädalat. Asjatoimetusi oli nii palju, et jõudsin metsa taas alles oktoobris. Öösel oli vihma sadanud ja päev oli selge. Seekord oskasin juba kaugelt metsa alt tuttavad mamplid üles leida. See kohtumine oli eriline. Seentega oli toimunud suur muutus – tillukeste mügarike asemel laiusid kasetüvel nõtkelt kumerad kübarad. Seenel oli käes tema elu kõrghetk. Ta oli andja, küps ja soliidne.
Kuigi ma silmaga seda ei näinud, teadsin, et neil päevil annab ta võimaluse elu alustada miljonitele kübarast pudenevatele eostele. Seenest õhkuvast küpsusest tuli osa saama teisigi. Kõige kõrgemal vihmamärjal kübaral lookles sujuvalt nälkjas. Teisel, pisut madalamal ja vihmatilkade eest kaitstud kübaral ukerdasid tillukesed putukad – hooghännad. Palusammal ei ulatunud enam seent kallistama ja oli kui tilluke roheline sall seenejalgade ümber.
Võluv vaikne hääbumine
Novembris maha tulnud esimene lumi voolis seene juurde tõttavatest jalajälgedest lookleva raja. Metsas valitses karge vaikus. Lumesadu oleks justkui aja peatanud. Pilvede taha peitu pugenud päike jättis valgele lumele kergelt halli jume. Seened olid alles, aga nende kunagine noorusvärskus oli kadunud. Kadunud olid ka kunagiste uhkete andjate laiad kübarad.
Mamplite krimpsu tõmbunud kübaraid kaunistasid hallikasvalged lumetutid. Selles vaikses hääbumises oli ometi midagi võluvat. See oli teadmine, et needsamad seened olid kaunistanud metsaalust. Nad olid andnud elu paljudele järeltulijatele. Nad olid toitnud paljusid, keda kõhutäiega, keda iluga. Nad polnud oma elu elanud asjata.
Allikas: www.sloleht.ee Urmas Tartes