Juba kevadest saadik Virumaa põlislaantes raadiomärgiste abil lendoravate igapäevatoimetusi jälginud teadlastel on õnnestunud selle äärmiselt haruldase loomaliigi varjatud elu kohta palju uut ja huvitavat päevavalgele tuua.

Nii on selgunud, et meie lendoravad kipuvad päris sageli oma pesaõõnsusi ja -puid vahetama. “Näiteks üks märgistatud isasloom on märtsi lõpust praeguseni kasutanud koguni kümmet pesakohta,” rääkis Ida-Virumaal Oonurme kandis lendoravate elupaikade raadiotelemeetrilist uuringut vedav Uudo Timm.

Asjatundjate arvates võib selline kolimisind olla tingitud osalt sellest, et vanasse pesasse kogunenud kirpudest lahti saada. Teisalt on oravad sunnitud ümber asuma, kui kasutatava pesapuu lähedale ilmuvad nende vaenlaseks olevad nugised.

Esialgsed uurimisandmed viitavad ka tõsiasjale, et enamasti rähnide haabadesse rajatud pesaõõnsuste hulk seab piirid ka lendoravate arvukusele. “Õõnsustele konkureerivad nii liigikaaslased, linnud kui ka herilased ja mesilased,” osutas Timm. “Kui aprillis püüdsime ühest õõnsusest märgistamiseks lendorava, siis mais oli sinna juba mesilaspere kolinud.”

Üks isane lendorav aga üllatas uurijaid oma kevadise liikumisala suurusega. “Kui kevadel liikus ta ligikaudu 65 hektari suurusel metsaalal, siis suvel piirdus vaid tosinkonna hektariga,” kirjeldas Timm.

“Lühikestel suveöödel väljuvad nad pesast päikseloojangul kella 23 paiku ning siirduvad kindlatele söömispuudele, mis võivad olla enam kui 300 meetri kaugusel. Poegadega emadel on aga kombeks ka päeval väljas toitu otsimas käia,” rääkis Timm lendoravate elust.

Neli oravat sai hukka

Neli raadiomärgistatud lendoravat on jälgimisperioodi jooksul oma looduslike vaenlaste saagiks langenud. “Kaks läksid nugise ja teised händkakkude nahka,” sõnas Timm. Sellised tagasilöögid on aga võimaldanud teadlastel saada väärtuslikke andmeid lendoravaid looduses varitsevate ohtude kohta.

Nii on näiteks jõutud mõttele, et kaitsealuste loomade elude säästmiseks tuleks hakata lendoravate elupaikade ümbruses nugiste arvukust piirama. Kokku on selliseid kohti teada 70 ringis.

Esimest omataolist uuringut, mis heitis tänavu lendoravate elu eri tahkudele rohkem valgust kui teadlased oskasid oodatagi, on plaanis järgmisel aastal jätkata. Kadumisohus loomakeste eluolude üksikasjalikum tundmaõppimine aitab edaspidi seda liiki tõhusamalt kaitsta.

Esimene tehispesa kasutusel

•• Eestis kõige rangema kaitse all olevate lendoravate uurijaid rõõmustas tänavu eriliselt see, et üks loom võttis omaks haavapakust tehtud tehispesa. “Kui Kesk-Soomes kasutab pesapakke paiguti üle poole populatsioonist, siis Eestis oli see esimene teadaolev juhtum,” sõnas Uudo Timm.

•• Muidu eelistavad lendoravad vanu, osaliselt kinnikasvanud avausega haavaõõnsusi. Aga häda korral ei ütle nad ära ka oravate risupesadest.

•• Tänavuste uuringutega on ühtlasi avastatud, et lisaks pesitsemisele ja päevasele redutamisele kasutavad lendoravad puuõõnsusi ka panipaigaks. Nii on teadlased leidnud õõnsusi, kuhu vilkad loomad on kehvasid olusid ette aimates kogunud lepa- ja kaseurbasid.

•• Uuring sai teoks Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eestimaa Looduse Fondile sel eesmärgil annetanute ning Olympus Estonia OÜ toel.

Allikas: www.epl.ee  05.12.2007.