Kuigi sinikael-pardid on rändlinnud, jääb osa neist talvituma ka Eestisse. Linnaruumis elavad sulelised on inimese lähedusega harjunud ning ootavad neilt külmade üleelamiseks toidulisa.

Mõni aeg tagasi olid meile saabunud sinikael-pardid enamasti rändlinnud, kes lendasid Lääne-Euroopasse talvituma. Nüüd julgevad tuhanded neist jääda inimeste abistavale käele lootes Eestisse karget talve üle elama. Nõnda talitades usaldavad sulelised end kõige raskemal ajal inimese hoolde, sest enamik looduslikke toiduallikaid mattub jää ja lume alla.

Kui parkides ja linnades on linnud julged ning nõus sööma suisa peost, siis metsas elavad sinikaelad on arad ning mõte neile lähedale pääseda võib jääda unistuseks.

Rakvere tiikidele talvituma jäänud linnud on aga lausa hulljulged. Tasub minna kas või rahvaaeda, kus neid on kümneid, võib-olla isegi sadu. Pühapäeval istusid paljud sinikael-pardid külmunud tiigijääl, teised aga otsisid söödavat veekogude lahtisest osast.

Julged linnud

Tiigil istuvad linnud tulid juurde ning neid võis meelitada peaaegu meetri kaugusele. Üksnes mõne minutiga sai otsa kaasa võetud toidukogus - pool saia ning hunnik teri. Tiivulised aga ei tahtnud kohe kuhugi minna, vaid ootasid, et ehk antakse midagi veel. Nende tegevust saatis vali ja nõudlik prääksumine.

10aastane Martin, kes käib üsna tihti sinikaelu toitmas, ütles, et linnud on väga vahvad. Tema arvates on neil kõht tühi, sest osa tiike on juba kas osaliselt või täielikult jääs. “Ma tooksin partidele rohkemgi süüa, kui aega oleks. Saia eest peab poes maksma ka,” rääkis Martin.

Rakvere kirikupargis linde toitmas käinud noored said saiast lahti kõigest mõne hetkega, kuid ega sellest sööjate kõht siis veel täis ei saanud.

Tähelepanelikud linlased on aga sinikaelu näinud mitte ainult tiikidel, vaid lausa tee ääres paterdamas. “Nad on nagu kodulinnud, ei oska ette kujutadagi, et neid siin poleks,” ütles üks tihti piiludele süüa viiv naine. Lisaks on loodushuvilised rakverlased tähele pannud üksikut kühmnokkluike, kes on samuti otsustanud linna talvituma jääda.

Lääne-Virumaa harrastusornitoloog Rein Pärg rääkis, et veelinnud rändavad vajaduse järgi. Mehe selgitusel saavad pardid toitu kätte nii sügavalt, kui nende kael küünib, sama lugu on ka kühmnokkluikedega. Kuid jää alt linnud söögipoolist õngitseda ei saa. “Sinikaelad jäävad talveks paigale siis, kui nende ninaesine on hea. Linnapardid on harjunud, et neile toitu viiakse,” lausus Pärg.

Harrastusornitoloog arvas, et kui rakverlased parte ühel hetkel enam ei toidaks, suunduks osa neist tõenäoliselt parematele jahimaadele. Osa, kes enda eest seista ei oska, ilmselt hukkuks. Praegu elab Rakveres hinnanguliselt pool tuhat sinikaela.

Kuid veelinnud pole ainsad, kes inimese naabrusega ruttu harjuvad. Näiteks tihased tulevad samuti esimese lume saabumisel lisatoitu otsima ning on harjunud lootma kahejalgsete abile.

Rein Pärg kinnitas, et Rakvere pardid on harjunud toitmisega ja seetõttu peaks seda edasi tegema. Ning mitte niivõrd partide pärast, kelle arvukust reguleerib loodus, kuivõrd inimese enda pärast, kellel on kahju lindudest, kes võivad hukkuda.

Kombed sarnased kodupardile

Harrastusornitoloogi sõnul on ta parte loendades tähele pannud, et need võib jagada laias laastus kolmeks: näiteks sarnanevad linnaruumis elavate partide kombed kodupartide omale, kelle eelasteks sinikaelad on; Jõepere tiigil elavad niinimetatud külapardid, kes on uudishimulikud, kuid lasevad inimesel läheneda siiski vaid 20-30 meetri peale ning tõusevad seejärel õhku; metspardid aga kardavad kahejalgset ning endale lähedale ei lase.

Eesti ornitoloogiaühingu juhatuse liikme Jaanus Eltsi sõnul on mitu põhjust, miks sinikaelad Eestisse talvituma jäävad. Ühelt poolt on selle tinginud viimase aja suhteliselt soojad talved, teisalt aga mõjutab rännet lindude harjumine inimese lähedusega, kellelt nad süüa ootavad.

“Kaugrändurid pole pardid kunagi olnud, aga nad lendavad lõuna poole otsima kohta, kus vesi on lahti,” rääkis Elts. Harilikult saavad pardid looduses ise hakkama, kuid nad on mugavad ning panevad end ohtu seetõttu, et inimesed neid kangesti toita tahavad. Kui linnades on partide talvitumine olnud juba aastaid tavaline, siis nüüd on hakanud linnud ka mere ääres paigale jääma.

Loodusgiid ja jahimees Peeter Hussar käis Rakverre talvituma jäänud kühmnokkluike vaatamas ning arvas, et lind on terve ja elujõuline, saab vähemalt esialgu linnaruumis ise hakkama ning ei vaja loomade turvakodusse viimist. Hussari sõnul saab lind praegu veel ise toidu kätte, kuid ilmselt ei jäta ka linnaelanikud oma ainsat luike ninaesiseta.

Sinikael-part on kodupartide esivanem

Sinikaela tunneb pea igaüks. See on varesest pisut suurem lind, kes häälitseb nagu kodupart - teeb prääksuvat häält. Sinikael-part on mitme koduparditõu esivanem. Isaslinnul on pea ja ülakael sinakasrohelised, emane sinikael-part on pruunikat värvi ning isasest natuke väiksem.

Sinikaelad toituvad veetaimede rohelistest osadest, mõnikord söövad nad ka põldudel viljateri, loomadest sobivad nende toiduks näiteks putukad ja limused.

Part püüab toitu madalast veest: ta ujub ringi ja pladistab nokaga põhjamudas. Lind laseb vee nokast läbi voolata ja toit jääb tihedate nokaliistakute taha kinni.