Haavametsa ja Aravu kandi metsades küündib kuklaste arvukus mitme miljardini.

Looduskaitsekeskus plaanib lähiajal luua Tartumaal rahvusvahelisse punasesse raamatusse kantud metskuklastele kaks uut kaitseala, et tuhandete uhkete pesakuhilatega sipelgakuningriigid jääksid metsaraiest puutumata.

Sipelgauurija Ants-Johannes Martini sõnul ei tule Haavametsa ja Aravu lähedale moodustatavatest mitmesajahektarilised kuklaste kaitsealad sugugi kehvemad kahest olemasolevast – Padakõrve ja Akste sipelgariigist. “Ainuüksi esialgsete kaardistustööde andmetel on kummaski paigas kõvasti üle tuhande pesakuhila,” osutas Martin.

Lageraie päästis

Kuigi mõlemat loodavat kaitseala asustavad siinmail oma leviku idapiiril olevad laanekuklased, erinevad need paigad teineteisest täielikult. “Kui Haavametsa kandis võib näha väga tihedalt keskmiselt meetri kõrguseid pesakuhilaid, siis Aravu lähedal kohtab nelja- ja viiemeetrise põhjaläbimõõduga ning üle pooleteise meetri kõrguseid tõelisi pesahiidusid,” kirjeldas Martin, kes ei kahtle, et Haavametsa kuklaseasurkond on üle kolme tuhande pesaga Padakõrve kaitseala kõrval Eesti suurim. “Julgen arvata, et plaanitavatel kaitsealadel elab sama palju kuklaseid kui Hiinas ja Indias inimesi – isegi kuni mitu miljardit.” Kaitse alla võetavatel metsaaladel, kus on kuklastele eriti sobilikud elutingimused, mahub ühele hektarile isegi kuni veerandsada pesakuhilat, millest igaüks pakub peavarju miljonitele elanikele.

Kuigi mõlemad raiutavates tulundusmetsades asuvad kuklastele tähtsad piirkonnad olid teadlastele juba varasemast teada, alustati nende looduskaitse alla võtmist alles nüüd tänu Räpina metskonna töötajatele. “Haavametsa oli kavandatud ulatuslik lageraie. Mehed hakkasid aga kuklaste pärast muretsema ning pöördusid meie poole küsimusega, mida ette võtta,” meenutas Martin, kuidas sai alguse kahe uue sipelgariigi sünd.

Kuna Akste sipelgariik tuli suure külastuskoormuse tõttu uudistajatele aastateks sulgeda, leiavad sipelgauurijad, et uute kuklaste kaitsealade loomisega on võimalik hakata hajutama huviliste hulki ja korraldada sipelgasõbralikku turismi.

Pesakond sööb suvega tonni täinestet

•• Laanekuklaseid peetakse sotsiaalselt kõige kõrgemalt arenenud sipelgaliigiks. Ema- ja tütarpesad ühinevad kolooniateks ning need moodustavad kokku sadade hektarite suurusi föderatsioone. Samal ajal suhtlevad kõik pesad omavahel. Kui suurtes pesades on vähemalt viis miljonit asukat, siis väiksemates tavaliselt poole miljoni jagu.

•• Kuklased on nii targad, et oskavad endale ise toitu toota. Täpselt nii nagu hoolitsevad talunikud oma maa eest, teevad seda kuklased metsas. “Kuuskedel, mändidel ja kaskedel on suured lehetäide asurkonnad, mida lüpstakse,” selgitas Ants-Johannes Martin. “Iga korralikum pesa võib suve jooksul täidelt koguda vähemalt tonni magusat nestet. Kui mets aga ei suuda pakkuda pesakonnale toiduks piisavalt putukaid, siis kasvatavad nad täisid endale kui lihaloomi.”

•• Ühtlasi reguleerivad kuklased ka metsa kahjurputukate arvukust. “Ükski kahjur ei suuda hakata sipelgatega asustatud aladel hulgaliselt paljunema,” osutas Martin. “Seal metsas, kus on palju kuklaseid, leiab näiteks puuke väga harva.”