Advendiaeg on eriline. See on jõulude ootamise ja ettevalmistuse aeg, mis tõlgituna tähendab tulemist ja pärineb ladinakeelsest sõnast adventus.

Jõuluootus võtab päev-päevalt üha konkreetsema vormi. Majad kaunistatakse tuledega. Emad-isad külastavad tihedamini kaubamajasid. Lapsed õpivad salme. Õhtuti istume laua taga ja kirjutame jõulutervitusi.

Kristlikus maailmas tähistab aga advendiaeg Issanda sündi ehk jumala tulekut Jeesus Kristuse näol.

Advendiajal süüdatakse igal pühapäeval üks uus küünal. Esimese advendipühapäeva värvus on valge ja läidetakse valge küünal, mis tähendab tänulikkust, rõõmu ja pidu. Teise, kolmanda ja neljanda advendi värv on violetne ja siis süüdatakse violetset värvi küünlad, mis sümboliseerivad patukahetsust, ootust ja paastuaega.

Vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud – advendipühapäevadel käidi kirikus, lauldi Issanda auks jõuludega seotud laule.

Tänapäeva kõige levinum advenditava on seotud päkapikkudega, kes toonud öösel maiustusi-kingitusi ja hommikul ärgates avastati neid susside-sokkide seest.

Täiskasvanud mõtlevad advendiajal tõsisematele asjadele, otsitakse eneses rahu ja lepitust. Sel ajal on elus selgemalt esil tähtsaim ja tõeline. Kristlased kõnelevad jõuluootuses Kristuse tõeliseks saamisest.

Selle taustal meenub lugu puuhobusest ja vatijänesest, kes kohtusid lastetoas.

Üks puuhobune elas lastetoas kauem kui keegi teine. Ta oli nii vana, et ta pruun sadul lausa narmendas. Ta oli auga saanud vanaks ja targaks.

«Mis on tõeline?» küsis ühel päeval puuhobuselt vatijänes.

«Tõeline,» vastas puuhobune vatijänesele lastetoas, «ei ole mitte see, millest sa tehtud oled. See on midagi, mis sinuga juhtub. Kui laps sind kaua, kaua aega armastab, mitte ainult selleks, et sinuga mängida, vaid kui ta sind tõeliselt armastab, siis saadki tõeliseks.»

«Kas see on ka valus?» küsis jänes.

«Mõnikord,» vastas puuhobune.

«Kui sa oled tõeline, siis pole sul midagi selle vastu, et see on valus.»

«Kas see juhtub ühe korraga?»

«Ei, see ei juhtu ühe korraga,» ütles puuhobune. «Tõeliseks saamine kestab kaua.

Sellepärast ei juhtu see enamasti nendega, kes kergesti katki lähevad või keda ilusana hoitakse. Enamasti ajaks, kui sa tõeliseks oled saanud, oled sa kulunud, silmad on välja langenud ja jalad kõiguvad. Kuid need asjad pole üldsegi tähtsad, kui oled tõeline. Mõttetu oled vaid nende silmis, kellel sinust aimugi pole.»

Allikas: www.valgamaalane.ee 01.12.2007.