Üheksat Euroopa puutumatu loodusega rahvusparki ühendav organisatsioon PAN Parks Foundation kutsub endaga liituma Soomaad, kes ainsana Eestis vastab tema karmidele nõuetele.

PAN Parks Foundation ei ole seotud Poolaga, nagu esimese hooga nime järgi võiks arvata. Tõsi, üks üheksast liikmespargist, Bieszczady, asub küll Poola kaguosas, kuid PAN organisatsiooni nimes tähendab hoopis Protected Area Networki ehk kaitstud alade võrgustikku.

Praegused PAN-pargid moodustavad kaks suurt kobarat. Neist väiksem, põhjamaine, koondab Soome, Venemaa ja Rootsi kaitsealasid, Vahemere piirkonda jäävad aga Rumeenia ja Itaalia kaitseala ning kaks Bulgaaria rahvusparki. Peale nimetatute on veel paar suhteliselt eraldi asetsevat parki Poolas ja Gruusias.

Ehkki need kümnete tuhandete hektarite suurused maalahmakad asuvad laiali üle Kesk- ja Ida-Euroopa, sageli üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, pole nad nii erinevad, kui arvata võiks.

Lausa kohustuslik sarnasus, ilma milleta PAN-parkide hulka kuuluda ei saagi, on vähemalt 10 000 hektari suurune puutumatu tuumala. Raudse reegli järgi ei tohi seda läbida ükski autotee. Jalgsimatkajaid ei keela aga sisse astumast keegi. Vähemalt siis, kui nad sealt mõnda marja, seent või kala ära ei taha viia.

Et säärast metsiku loodusega suurt territooriumi peale mägiste piirkondade Euroopas naljalt ei leia, oleks Soomaa, kus kivigi tuleb tikutulega taga otsida, nende kaljukuningriikide seas ääretult omapärane lisand.

Kõik on kõige-kõige

PAN Parks Foundationi veebilehe tutvustuste kohaselt on kõik üheksa sertifikaadi saanud kaitseala millegi poolest kõige-kõige. Kui mitte kogu Euroopas, siis vähemalt oma maal on nad teistest mõnel moel üle.

Näiteks Bulgaaria Rila rahvusparki kroonib Balkani poolsaare kõrgeim, 2925-meetrine Musala mägi. Samas tõestab Paanajärvi Venemaal, et silma võib paista ka täpselt vastupidisega: tema on oma 128 meetriga üks sügavamaid järvi kogu Fennoskandias.

Itaalia Majellas on kodu leidnud 22 protsenti Euroopa floorast, Fulufjälletil asub Rootsi kõrgeim kosk, Bieszczadys on üks neid haruldasi paiku, kus elavad Euroopa piisonid, ja nii edasi ja nii edasi.

Mida võiks nende kaitsealadega liitudes pakkuda Soomaa? Kindlasti ainulaadseid üleujutusi, haruldasi rabamassiive, rikkaliku taimestikuga puisniite ning hunte, karusid, ilveseid ja muid elukaid, kellest suur osa ülejäänud Euroopast vaid und võib näha. Ka seda loetelu võiks lõputult jätkata.

Oktoobri lõpul Soomaad hindamas käinud PAN Parks Foundationi juhatuse liikme Vlado Vancura arvates ei ole meie rahvuspargi võrgustikku vastuvõtmisel suuri takistusi.

«Hea uudis on see, et PAN-parkide kontseptsiooni kõige tähtsama elemendi, metsiku tuumalana on võimalik määratleda Eesti suurimate puutumata turbarabade kompleksi,» kirjutab Vancura oma raportis. Potentsiaalse tuumikpiirkonnana peab ta silmas Kuresoo rabamassiivi, mis võtab enda alla ligi 11 000 hektarit.

Teoreetiliselt tähendaks Soomaa kõnealusesse võrgustikku kuulumine seda, et kõik seni Kuresoos kuremarju korjamas käia armastanud inimesed peaksid neid seal edaspidi eemalt vesise suuga piidlema. Õnneks alati nii ranged ei olda.

Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori asetäitja Agu Leivitsa sõnul on võimalik niisugustel puhkudel taotleda reservatsioone ning et Eestis on marja- ja seenekorjamine igaüheõigus, lubataks seda ilmselt teha. «Põhjamaad said sellise leevenduse,» teab Leivits.

Veidi keerulisem on lugu kalapüügiga. Nimelt sattus Vlado Vancura Soomaa-visiit oktoobri lõppu, mil veetase oli seal üsna kõrge, ning ta vaimustus üleujutustest. Seetõttu tegi ta ettepaneku võtta tuumala koosseisu mõned jõelõigud (tõenäoliselt Lemmjõel). Sellisel juhul aga ei tohiks seal enam õngitsemas käia.

Niisuguse piirangu looduskaitseline väärtus tundub Agu Leivitsale kahtlane ning kui jupp jõge tõesti tuumala koosseisu arvatakse, taotletakse arvatavasti ka kalapüügiks erandit.

Leivits rõhutab, et igasuguse keelu puhul tuleb esmalt hoolega uurida, kas selle järele on reaalne vajadus või on see kehtestatud lihtsalt keelamise pärast.

«Näiteks kui kotkapesast läheb mööda matkarada, kus liigub aastas kõigest 10 inimest, aga see segab kotkast, tuleb rada kindlasti sulgeda,» selgitab ta. «Samas ei ole mingit põhjust panna kinni kas või 100 000 külastajaga rada, kui kotkal pole möödujatest sooja ega külma.»

Ehkki Agu Leivitsa hinnangul ei tohiks Soomaa PAN-pargiks saamine külastajatele lisapiiranguid kaasa tuua, on konkreetsetest tingimustest veel vara rääkida, sest liitumisprotsess alles algab.

Punane täpp kaardil

On keeruline ennustada, kui kaua tunnustamisega aega läheb. Parima stsenaariumi korral saaks Soomaa võrgustiku liikmeks paari aasta jooksul.

Kas niisuguse keerulise ja töömahuka asjaga jändamine tasub üldse vaeva? Soomaa omavalitsused, looduskaitsjad ja ettevõtjad leiavad, et tasub. Vähemalt pole keegi neist otseselt selle vastu.

«Tervele Eestile oleks kasulik, kui see teoks saaks,» on Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitsespetsialist Hille Lapp optimistlik. «Soomaa oleks üks punane täpp Euroopa kaardil.»

Tõsi, enamik inimesi pole säärasest rahvusparkide võrgustikust kunagi kuulnud ega oska seetõttu Soomaad tähistavast punasest punktist suuremat arvata, kuid väidetavalt on Euroopa loodusturismiga tegelevad ettevõtted asjaga hästi kursis. Kvaliteeti hindavate ja hästi maksvate külaliste kohalemeelitamine ongi üks võrgustiku suuremaid plusse.

RAHVUSPARGID (www.panparks.org)

PAN Parks Foundationi lõid 10 aastat tagasi Maailma Looduse Fond ja Hollandi turismiettevõtte Molecaten.

• Paanajärvi (Venemaa). Pindala 104 473 ha, sellest tuumikala 100 000 ha (96%)

• Bieszczady (Poola). Pindala 29 202 ha, sellest tuumikala 18 425 ha (63%)

• Fulufjället (Rootsi). Pindala 38 414 ha, sellest tuumikala 23 048 ha (60%)

• Retezat (Rumeenia). Pindala 38 138 ha, sellest tuumikala 14 215 ha (37%)

• Oulanka (Soome). Pindala 27 720 ha, sellest tuumikala 10 000 ha (36%)

• Kesk-Balkan (Bulgaaria). Pindala 71 669 ha, sellest tuumikala 21 019 ha (29%)

• Majella (Itaalia). Pindala 74 095 ha, sellest tuumikala 16 200 ha (22%)

• Rila (Bulgaaria). Pindala 81 046 ha, sellest tuumikala 16 222 ha (20%)

• Borjomi-Kharagaul (Gruusia). Pindala 76 000 ha, tuumikala suurus pole avaldatud

Allikas: Sakala 29.11.2007.