Ilves on Eesti metsades ainus kaslane, keda varjatud eluviisi tõttu kohtab väga harva. Küll aga võib loodussõber eriti talvel leida metsakassi suuri jälgi.

Ilves on tiheda karvastikuga suur loom, keda iseloomustavad kõrged jalad ning musta tipuga karvatutid kõrvade otsas. Nagu kaslastel ikka, on ka ilvese käppadel sissetõmmatavad küünised. Talvekülma aitab loomal taluda paks kasukas, hilissügisel kasvab ilvese käppade alla paks karvapadjand, mis muudab lihtsamaks lumes liikumise.

Ilvese värvus võib varieeruda punakaspruunist helehallini, kasukas on kaetud tumedate tähnidega.

Mitmekülgne toidusedel

Lemmiktoiduks on ilvesel jänes, kuid talle maitsevad kõik, kes liiguvad ning kellest jõud üle käib: nii sobivad eineks ka metskitsed ning -seapõrsad. Menüüd aitavad rikastada närilised, linnud, aga samuti kährikud ja rebased. Ilvese kohtumine kodukassiga lõpeb viimase mahamurdmisega. Eesti Jahimeeste Seltsi andmetel võib täiskasvanud ilves aastas ära süüa nelikümmend kuni kaheksakümmend metskitse.

Saaki aitab ilvesel leida väga hea nägemine ja suurepärane kuulmine: oksa närivat jänest kuuleb vahel metsakassiks kutsutav loom rohkem kui poolesaja meetri kauguselt. Söödava leidmist soodustab ka metsakassi komme käia mööda teiste loomade radasid.

Ohvriks valitud loomale hiilib ilves nii ligidale kui võimalik ja sööstab siis saagile kallale võimsate, kuni nelja meetri pikkuste hüpetega. Kui kütitavat ei õnnestu mõne hüppega tabada, ei hakka ilves looma jälitama, vaid otsib endale eine, kes nii kiiresti ei jookse. Kui ilves kogu saaki korraga nahka pista ei jaksa, matab ta ülejäägid lume või oksarisu alla.

Tiit Kändler kirjutab ajakirjas Eesti Loodus, et ainuke toidukonkurent ilvesele on hunt, kes on samuti tema ainuke looduslik vaenlane. Enamasti tabab hunt ilvese siis, kui viimane einestab ning seetõttu eriti pingsalt ümbrust ei jälgi.

Ilvese süda on väike, nii ei jaksa ta väga pikka maad kiiresti joosta ning suurema ja tugevama südamega hunt, keda iseloomustab pikk jälitamistaktika, tabab ilvese varem või hiljem, kui too just puu otsa pakku ei saa. Visa loomana ootab hunt siis puu all, kuni ilves väsib ning alla potsatab.

Inimesel naljalt ilvest kohata ei õnnestu, sest ta on väga varjatud eluviisiga loom ning liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga tema tegevust lihtne uurida jälgede järgi. Need on ümarad ja meenutavad hiiglasliku kassi omi, millel ei ole tavaliselt näha küünte tekitatud auke. Märkamatuks jääb metsakiisu eelkõige seetõttu, et ajal, mil inimene tavaliselt metsas liigub, magab ilves mõnes varju pakkuvas kuusenoorendikus või tuulemurrus päevaund.

Hea ronijana veedab ilves palju aega ka puu otsas: tavaliselt magab seal või peab ümbrusel silma peal. Hoolimata heast ronimisoskusest ei varitse ilves saaki kunagi puu otsas, kütib ta siiski ainult maapinnal.

Jooksuaeg veebruaris

Suurem võimalus ilvest kohata on veebruaris ja märtsis, kui tal on jooksuaeg. Siis võib koidu või loojangu ajal kuulda emaslooma madalat näugumist ja talle vastavate isasloomade rabedaid möiratusi. Hiliskevadel, peamiselt mais, sünnib ilvesel kaks-kolm kutsikat, kes jäävad ema juurde kuni aastaseks saamiseni. Alguses on ilvesepojad pimedad ja abitud, silmad tulevad neil pähe alles kahenädalaselt.

Suguküpseks saavad noored ilvesed kaheaastaselt.

Eesti on ilvese koduks olnud juba viimased 8000 aastat. Eelmise sajandi algul langes ilvese arvukus Eesti metsades võrreldes varasemaga kõvasti ning sõjaeelsel ajal võis neid olla umbes poolsada. Riigimetsa majandamise keskuse ning Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehtede andmetel võib praegu Eestis elada kuni tuhat ilvest.

Ilves kaalub keskmiselt 20-25, mõnikord isegi 30 kilo.

Võib elada 20aastaseks, vahel isegi vanemaks. Looduses on nende eluiga keskmiselt kümme aastat.

Ilves on väga hea ujuja, vett ei karda ta isegi talvel.

Inimest ründab ilves üksnes haavatuna, üldiselt ei murra ta ka koduloomi, välja arvatud kasse.