Kuulsa kadaka viimane haljas oks on murdunud ja ripub vaid mõne kooreriba küljes.

Harjumaal Kernu vallas Tallinna–Pärnu maantee ääres kasvava kolme sajandi vanuse Kernu kadaka viimane rohetav oksaharu on murdunud ning ähvardab iga hetk tüve küljest alla prantsatada.

Juba 1936. aastal looduskaitse alla võetud kadaka nutusest olukorrast rääkinud Kernu valla keskkonnanõunik Nella Kurg ütles, et iidse puu viimane elujõuline oks murdus tänavu märtsis suure lörtsisaju tagajärjel. Vaatamata murdumisele pole oksast elu veel lahkunud.

“Eks see oksa murdumine tekitas kohalike seas ka väikese paanika: mis nüüd valla sümboliks olevast kadakast saab,” meenutas Kurg varakevadel vallarahvast raputanud sündmust.

Eluküünla kustumisel jääb põlise kadaka kuivanud tüvi nii või naa alles. “Kadakas jääb endiselt looduskaitse alla ning tüvi jääb kindlasti püsti,” tähendas Kurg. “Ilmselt tuleb siis õõnsat tüve ka seestpoolt toestada.”

Eesti põlispuude tundja Hendrik Relve ütles, et 1,3-meetrise tüveümbermõõduga ja nelja meetri kõrgust kadakat peetakse ligikaudu 300 aasta vanuseks. “Veel möödunud sajandi 30-ndatel oli see kadakas ilusa ümara võraga,” rääkis Relve. “Esimese põntsu sai kadakas aga Saksa ajal, kui sakslased ajasid tema võrast elektriliini läbi ning lõikasid osa võrast ära.”

Nii jäi kadakale kaks haru, millest üks kuivas 1980. aastatel ning teine on senini vindunud.

Rootsi aeg tuleb tagasi

•• Hilda Hunt rääkis pärimusekogujatele sellise loo:

Vinni väljal, nagu rahvas paika nimetab, oli Põhjasõja ajal peatunud Karl XII oma armeega. Õhtul sõjapealikega lõkke ääres istudes võtnud ta kaksteist kadakast keppi, väänanud need seitsmesse keerdu ja sõnanud: “Kui need kadakad kasvama lähevad, tuleb maale pikk rahuaeg ja Rootsi võim läheb Eestist ära. Kui kadakas kuivab, tuleb Rootsi võim Eestisse tagasi.”