Kui kaua õigupoolest võib tulbi-, nartsissi- ja krookusesibulaid mulda panna? Ühed väidavad, et kui septembri lõpuks pole pandud, on lootusetult hilja, teised kinnitavad, et on ka jaanuaris mulda pistetud sibulailt kevadel ilusaid õisi saanud. Kuidas selle asjaga siis on?

Vastab staažikas sibullillede kasvataja Sulev Savisaar:

Tulbisibulatega pole asi sugugi nii hull, kui inimesed kipuvad arvama. Tihtilugu satutakse juba septembris paanikasse, kui tellitud sibulad pole kohale jõudnud. Mina panen suurema jao mulda oktoobri keskel või lõpupoole.

Tegelikult ei tee aga seegi midagi, kui esimene lumi on juba maha sadanud. Need, kes istutustööd siis, kui üsna korralik lumi maha tuli, tegemata jätsid, pelgasid asjatult – lumi ei tee sibulatele midagi, natuke ebamugav on küll ehk endal siis asjatada.

Sibulaid saab istutada ka siis, kui aias juba lumi maas

Ise olen kõige hiljem istutanud jaanuarikuus, sest sain just siis lõuna poolt tellitud alpikannimugulad kätte. Ju neil seal oli siis istutamiseks just sobiv aeg, aga mul olid aias paksud hanged.

Kaevasin siis lumelabidaga peenra lahti, raiusin jäätunud mullakihi läbi ja panin mugulad mulda – väga kenasti läksid taimed kevadel kasvama.

Nii et südamerahuga võib ka südatalvel tulbid maha panna, muld on ju ainult pealt külmunud. Kui mahapanek jääb hilisema aja peale, tuleks sibulad panna lihtsalt sügavamale: tavaliselt pannakse suuruse järgi hinnates kolme sibula sügavusele, kes hilja peale jääb, võiks panna nelja-viie sibula sügavusele. Tulevadki ilusamad õied – pealmises pinnasekihis jaguneb sibul kiiremini, sügavamal kasvatab aga suurust ja seda lopsakam õis tuleb.

Teine võimalus on istutada sibulad tavalisse sügavusse, aga katta peenar näiteks turba- või multšikihiga. See tuleb aga kevadel aegsasti eemaldada – kohe, kui lumi on läinud, muidu venivad taimed sellest kihist läbi tungides välja.

Kõik see jutt puudutas nüüd tulbisibulaid.

Nartsissisibulad tuleks mulda panna augusti lõpuks

Narrtsissidega on lugu pisut teine. Nende õige istutamisaeg on august – siis jõuavad nad enne suurte külmade tulekut korraliku juurestiku kasvatada. Kevadel nad enam nii palju uusi juuri ei aja, seega mida suuremad juured ta sügisel jõuab ajada, seda paremini kevadel õitseb.

Kui kellelgi on nartsissisibulad augustis maha panemata jäänud, siis võib need ka septembris-oktoobris, pikal sügisel ehk ka novembri hakul mulda torgata, aga see peenar tuleb siis kindlasti talveks korraliku lisamulla, turbakihi või multšiga katta ja kevadel see õigel ajal eemaldada.

Et tulpe kevadel istutada, tuleks sibulad üle talve hoida nii, et nad niiskust ei saaks ja juuri ajama ei hakkaks – ainult siis on lootust, et kevadine istutus õnnestub.

Kõige kergemini võivad hilisemal istutamisel välja minna krookused. Parim aeg nende istutamiseks olnuks septembris, ehk veel ka oktoobri alguses. Nüüd maha pannes on oht, et nad ei ela talve üle. Aga kes katsetada tahab – ehk veab.

Novembris ei pea aed kindlasti õiteta olema – kui just taevaluugid valla ei pääse ja aeda hangedesse ei mata. Näiteks musta lumeroosi (Helleborus niger) sort ‘Praecox’ on novembris aias kõige mõjuvam taim – õitseb sügisel ära, siis pole kevadel vaja õitseda.

Nõrgemad külmad lumeroosi õisi kahjustada ei suuda. Kaua annavad värvi ka astrite (mitte aedastri) mitmed sordid ning üksikud kauni krookuse sordid.

Kevadel algab õitsemine aias juba lumelaikude vahel: esimesed õitsejad on valgeõieline tähtjas lumekupp (Eranthis stellata), kollaseõieline amuuri adoonis (Adonis amurensis), kuldõielise krookuse sort ‘Uschak Orange’ ning lillaõieline kolmeemakaline merendera. Aastati võib õitsejate järjekord veidi erinev olla.

Õige varsti nende järel alustavad lumikellukesed ja võrkiirised (varakevadised sibulaga iirised) ning siis juba arvukad muud sibullilled. Seega võib aed õites olla lumest lumeni.