Tavaliselt vormitakse meil kõrvits marineeritud salatiks, ent sellest saab lauale ka muud ahvatlevat.

Meloni ja kurgi lähisugulane harilik kõrvits on igas Maarjamaa koduaias juba mitmete inimpõlvede vältel olnud pea sama kohustuslik nagu rabarberipuhmaski. Ei nõua ju ka kõrvits kasvuajal erilist hoolt, vaid pakub pigem ise silmarõõmu.

Suve algupoolel teeb ta seda pika roomava varre külge kasvavate suurte roheliste lehtedega, hiljem aga kiiresti paisuvate kollaste või roheliste kerakestega. Tõsisemaks muutub lugu alles sügisel, kui aiapidajal tuleb silmitsi seista valminud viljadega.

Kõrvitsataim kasvatab suuri ja erksavärvilisi, kõva koorega vilju, mis isegi meie maal võivad kasvada kuni 50-kiloseks. Seni kõigi aegade suurimaks peetava, tervelt 682 kilose kõrvitsa kasvatas 2006. aastal USAs Rhode Islandil elav Ron Wallace.

Rekordkõrvits kuulub sorti «Atlandi hiiglane», mille aretamisega on Ühendriikides tegeldud juba 150 aastat. Tavaliselt kasvavad selle liigi esindajad «vaid» 500 naela ehk rohkem kui 200 kilo raskuseks.

Eeltoodud numbrite kõrval tundub eriti lõbustav tõik, et botaaniliselt pole kõrvits ju üldsegi köögivili, vaid hoopiski mari.  

90 protsenti USA miljonitest kõrvitsatest muutub tänapäeval halloween’ilaternateks. Komme asetada 31. oktoobril maja sissekäigu juurde kurjade vaimude eemalepeletamiseks kõrvitsalaternad pärineb iiri immigrantidelt.

Ülejäänud kümme protsenti Ameerika kõrvitsatest kulub suure tõenäosusega iga poe kohustuslikku kaubavalikusse kuuluvaks kõrvitsapüreeks. See omakorda üheks kõige ameerikapärasemaks peetava roa, lahtise kõrvitsapiruka katteks.

Meie maal tehakse kõrvitsast peamiselt marineeritud salatit, kuigi kõrvitsast saab veel paljugi muud maitsvat ja sealjuures üpris tervislikku.

100 grammi kõrvitsat annab kõigest 27 kcal energiat. Valgu ja C-vitamiini poolest on see suur mari üpris vaene, kuid rohkesti leidub kõrvitsas pektiini. Pektiin on organismile väga soodne, sidudes mürgiseid aineid ja kiirendades kolesterooli väljumist. Seetõttu on kõrvits eriti kasulik jämesoolepõletiku ja veresoonte lupjumise korral. Märkimisväärne hulk kaaliumiühendeid ja vähene naatriumisoolade sisaldus teevad kõrvitsast ka organismi kogunenud vett väljutava toiduaine.

Kõrvitsa valimine ja säilitamine
Kui soovite tervet vilja säilitada, pöörake erilist tähelepanu koorele, mis peab olema kõva, täiesti terve ja ühegi pehme kohata. Väiksemgi vigastus võib kiiresti edasi arenedes hävitada kogu kõrvitsa.

Väga oluline on ka varrejäänuse olemasolu, sest hoolimatult eemaldatud varrest jäänud haav võimaldab bakteritele eriti hõlpsa sissepääsu. Just seepärast ärge kunagi kasutage varrejuppi vilja kandmiseks.

Pikemaks säilitamiseks peske vili mullast ja prahist puhtaks, kuivatage hoolikalt ja hoidke keskmise niiskusega kohas. Liialt kuivas õhus võib kõrvits juba jõuluks olla kuivanud ja närtsinud, liigniiskuses aga tasapisi mädanema hakanud.

Kui kasvatate kõrvitsaid ise, jätke säilitamiseks mõeldud viljad varre külge võimalikult kauaks, kuni vili on saavutanud sordile omase värvuse ning koor on muutunud läikivaks ja kõvaks. Niiskete ilmade korral asetage vilja alla mädanemise vältimiseks lauatükk.