Kui satute metsas kõndides ristiga puule, siis teadke: tegemist on hinge- ehk ristipuuga, mille märgistasid matuserongkäigul meie esivanemad, et lahkunu hing sellele üle anda.

Tänavu oktoobris ilmunud raamatus «Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse» räägib Tallinna ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur Marju Kõivupuu põhjalikult ristipuude tähendusest ning nendega seotud traditsioonidest. Kuigi artiklis on juttu peamiselt Võrumaa kommetest, lõigati puudesse riste ka Viljandimaal, mida tõestab mitu siit kandist leitud ristipuud.

Marju Kõivupuu sõnul võiksid inimesed, kes on looduses mõnda ristipuud kohanud, sellest uurijatele teada anda. See aitab täiendada üle-eestilist ristipuude andmebaasi ning säilitada neid eesti rahva kultuurimälu kandvaid loodusobjekte.

Marju Kõivupuu, kui kaua te olete ristipuid uurinud?

Olen sellega tegelnud alates 1990. aastatest, kui hakkasin Tartu ülikooli folkloristika eriala aspirandina Lõuna-Eestis välitöid tegema. Huvi nende puude vastu tekkis mul seepärast, et ka minu juured on Lõuna-Eestis ning üks juureharu ulatub isegi Lätimaale.

Sellest teemavalikust ja materjali kogumisest sai ajapikku üks peatükk minu doktoritöös. Ja kui 2005. aasta maikuus jõudis avalikkuse ette see, mis juhtus Rosmas Põlva ristimetsaga (Põlva—Võru maantee remondi ajal raiuti maha paarkümmend ristidega märgistatud hingepuud — toim.), sattusin ma tänu oma uurimistööle ristipuude eestkõneleja rolli. Olen seetõttu üritanud ristipuude andmebaasi aina täpsustada.

Praegusel ametikohal Tallinna ülikoolis on ristipuude uurimine ja selle pärandi väärtustamine üks osa minu tööst. Säärasele haruldasele kombekäitumisele, nagu on Lõuna-Eestis mälestusristi või tõrjemaagilise risti puusse lõikamine, tasub tähelepanu pöörata.

Mil määral on inimesed selle teemaga kursis?

Omakultuuri meie haridussüsteemis kuni gümnaasiumi tasemeni paraku ei õpetata. Folklooriringides kõneldakse küll, kuidas laulda, tantsida ja rõõmus olla, aga see on kultuuri meelelahutuslik pool. Argielu käitumistavad, käitumine looduslikes pühakohtades ja nende paikade väärtustamine on teemad, mis tunduvad programmist välja jäävat. Õppejõuna olen näinud, et neid teemasid tuleks mõtestada ja seletada ka täiskasvanutele.

Et annan praegu selliseid aineid nagu usundilugu ja võrdlev mütoloogia, olen nendel teemadel tudengitega palju arutlenud. Julgen väita, et noored tunnevad niisugustest teadmistest puudust.

Ka ametnikke peaks õpetama märkama ja väärtustama meie reaalset pärimussüsteemi, et nad taipaksid enne otsustamist või tegutsemist endalt küsida, mis on selle tegevuse tagajärjed.

Mainisite, et risti puusse lõikamine on levinud peamiselt Lõuna-Eestis. Kas te mõtlete selle all Võrumaa kanti, millele oma artiklis keskendunud olete?

Mitte ainult. Millegipärast mõeldakse Lõuna-Eestist rääkides automaatselt Kagu-Eestit. Ilmselt on setu ja võru omakultuuri liikumine fookuse tugevalt sellele tõmmanud.

Mina mõtlen Lõuna-Eesti all Tartu- ja Valgamaad ning poolt Võrumaad. Kindlasti ka Viljandimaad, Lõuna-Pärnumaad ja üllatuseks natukene Lääne-Saaremaad. Samuti Põhja-Lätit. Võib öelda nii, et kui ma räägin Lõuna-Eestist, pean ma silmas pigem Liivimaad, mis on sajandeid olnud ühtne kultuuriruum.

Võrumaal on see traditsioon praegu aga kõige elujõulisem, mujal on ristilõikamise komme eri põhjustel hääbunud.

Kui palju on teil andmeid Viljandimaa ristipuudest?

Viljandimaa ristipuude kohta koguti intensiivselt materjali kuni Teise maailmasõjani. Esimese looduskaitseseaduse ajal Eesti Vabariigi algusperioodil oli selleteemaline andmebaas päris korralik.

Näib, et Viljandimaal ei ole enam palju ristipuid järele jäänud. Kui veebikaardi koostamise ajal siinseid teadaolevaid objekte üle vaatasin, ei õnnestunud mul leida paljusid, mida pärast Teist maailmasõda meie rahvaluulekogujate andmebaasis kirjeldatud on.

1988. aastal Võru instituudi korraldatud uuringu käigus töötlesime samuti Mulgimaad puudutavaid andmeid. Saadud ankeedivastustest tuli välja, et ristilõikamise tava on Mulgimaal järgitud ja kõige kauem oli see kasutusel Helme kihelkonnas.

Mulgimaa on paraku piirkond, kus kultuuriline järjepidevus küüditamise tõttu katkes. See mõjutab tunduvalt elementaarset kombekäitumist: kui ei ole inimesi, kes traditsioone austavad ja neid järjepidevalt elus hoiavad, siis need hääbuvad.

Mainisite veebilehekülge. Kas ristipuude kohta on loodud avalik andmebaas?

Nii see on. Ristipuude kohta koostatud Regio andmekaardi võib leida internetileheküljelt www.roheline.ee/ristipuud/.

Ükski andmebaas ei ole aga kunagi päris täpne ega lõplik, sest alati võib kusagilt leida uusi andmeid. Seetõttu on võimalik seda kaarti kogu aeg täiendada.

Ristilõikamise fenomeni üks põhjusi on see, et puu eluiga on inimese omast pikem. Riste tehti ju selleks, et anda lahkunu hing üle loodusobjektile, mis inimesest kauem kestab.

Paraku saavad uurijad nende paikade kohta, kus enam asustust ei ole, andmeid juhuslikult. See on võimalik ainult tänu ümberkaudsetele elanikele või rändajatele, kes oma retkedel ristipuid silmavad.

Kui inimene avastab metsas ringi kõndides ristipuu, siis kuhu ta võiks sellest teatada?

Ta võib sellest teada anda internetileheküljel märgitud kohas või minu meiliaadressil kpuu@tlu.ee.

Peale andmebaasi täiendamise üritame neid puid ka kaitse alla võtta. Osa ametnikke on arvamusel, et kui inimesed tänapäeval puid ei märgista, pole need enam kellelegi olulised. Meie maastikul on aga väga palju passiivset kultuurimälu kandvaid objekte, mida me peaksime hoidma ja säilitama.

Turistina vaatame ju huviga pühasid allikaid, kivisid ja mägesid. Vähesed meist käsitlevad neid kui sakraalobjekte, enamikule kannavad needki pigem kauget sõnumit meie esivanemate kultuurimälust.

Lisaks ristipuudele võiks meile teada anda ka märgiga kividest, mille kohta on Eestis andmeid üksnes Mulgimaalt ja sellest Läti poole jäävatelt aladelt.

Kivi sisse tehtud risti- või peremärgi funktsioon on olnud sama mis ristipuudel.

Sellega kinnistati hing püsivasse loodusobjekti ning hiljem lisandusid sellele tõrjemaagilised toimingud. See on olnud koht, kus surnu hingele ohverdati.

RISTIPUUD

Ristipuu all mõistetakse (rist)teeäärset suuremat puud või ristimetsa puud, mille tüvesse surnu ristipojad või lähimad meessoost sugulased lõikavad matuserongiga kalmistule minnes või harvemini tagasiteel ristimärgi. Rituaal märgib teadlikult või alateadlikult sümboolset piiri, millest üle viiduna on surnud kogukonna liige lõplikult elavate hulgast välja arvatud.

Traditsiooni juured ulatuvad tõenäoliselt eelkristlikku perioodi, mil surnute hauatagust elu kujutleti varasema elu jätkuna selles metsas, kuhu laibad jäeti või hilisemal ajal ka maeti.

Traditsioonilistes kultuurides usuti lahkunu hinge siirdumist mõnda loodusobjekti (puusse, kivisse, allikasse), mida peeti pühaks. Seeläbi said need loodusobjektid erilise jõu, neile omistati arstimisvõimet ja nad võisid liikuda kohast kohta.

Surnukultuse muutudes tekkis kujutelm väljaspool surnukeha elavast hingest, kes võis olla pahatahtlik. Seepärast tuli surnute hingi mälestusohvritega lepitada ja tõrjemaagiliste toimingutega tõkestada nende tee matusepaigast koju.

Ristipuudesse on suhtutud kui pühapuudesse. Neid ei langetata ega kahjustata mingil muul moel. Kes kirjutamata reeglite vastu teadmatusest või meelega eksib, seda tabab väidetavalt õnnetus ehk surnud esivanemate saadetud karistus.

Allikas: Marju Torp-Kõivupuu artikkel

«Ristipuud Lõuna-Eesti maastikul ja rahvapärimuses» raamatus «Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse» (Õpetatud Eesti Seltsi toimetised, 2007)

MÄLESTUSED

«Araku talu piirides asunud ristikuusk. Surmarongi möödumisel lõigatud iga kord kuusesse rist. Pimedas julgenud kuusest mööda minna poolnõiad ja julged. Noorpõlves läinud Luksi vanaperemees öösi kuusest mööda. Kuuse kohal olnud suur verise pääga lammas ees. Kui Araku kukk laulma hakanud, kadunud lammas ja mees saanud koju minna.» (Halliste, Karksi)

«Üksik tähtjas kuusk maantee ääres, keda rahvas ristikuuseks nimetas, oli ristisid täis leigatud, sääl pidasid surnomatjad kinni, jõid äräläinu mälestuseks mõne lõngso viina, ülendasid hinge ja alandasid pattu ja leikasid kuuse koore pääle ristisid nuaga, edaspidiseks mälestuseks.» (Helme)

«Rootsi talu kottal /Karksis/ — seal juures kaks kivi. Kui surnuga mööda minti, raiuti sinna kivi pääle rist. 1-2 meest ragosiva nüri kirvaga. Kõik seisva paigal. Naised sõidukitelt maha ei tulnud.» (Karksi)