Eesti toit on üks väärtuslikum osa meie elulaadist ja rahvuslikust rikkusest. Eriti põhjalikult olen eestimaise toidu temaatikasse süvenenud viimastel aastatel, mil tegelen sojatoodete turustamise arendamisega.

Eesti Toidu  päeva ettekandeid ja sõnavõtte läbis mõte, et  eestimaise toidu eeliseid peaks avalikkusele tutvustama senisest märksa mitmekülgsemalt ja tuleb luua roheline tee sellise toidu tootmiseks, turustamiseks ning tarbimiseks.

Nende eesmärkide teostamiseks oleks vaja ühiste mõtete otsimist erinevate tegevusvaldkonna inimeste vahel ning kindlasti ka toetavat suhtumist riigilt.

Erinevad kampaaniad

Eestimaise toidu ja selle kasulikkuse selgitamiseks toimuvad mitmed kampaaniad. Üks suurejoonelisemaid nendest on kahtlemata Eesti Toidu päev. Paljud firmad olid toonud sinna rikkaliku toiduvaliku. Hea oli kohata kunagist Jõgevamaa kultuurijuhti, nüüdset  Põllumajandusmuuseumi direktorit Merli Silda, kes pakkus muuseumi põldudel kasvatatud rukki jahust küpsetatud leiba. Nii saab tänastele inimestele märksa lähedasemaks eesti toidu ajalooline päritolu, mis ulatub väga ammustesse aegadesse.  

Usutavasti on aga ka rohkesti selliseid inimesi, kes huviga osalevad Eesti toitu tutvustavatel üritustel, kiidavad seal pakutavat, kuid ei jõua kiires elurütmis süveneda eesti toidu sügavama sisu ja tegeliku väärtuseni. Seetõttu  vajaks meie toidu väärtuslikkus  järvepidevamat ja sügavamõttelisemat selgitustööd.   Põhjalikult  tuleks tutvustada  kodumaise toidu eeliseid, toonitada, et Eestimaa inimesele sobib kõige paremini omamaine.

Oluline koostöö teadlastega

Elame põhjamaises kliimavööndis ja meil on oma geneetiline kood ja toitumistavad,  mille meie inimorganism omaks on võtnud.  Välismaine toit võib olla küll omapärase  põneva maitse ja ahvatleva välimusega, kuid sageli meie organismile harjumatu ja mõjuda pikapeale tervist kahjustavalt.  Seda on väitnud ka mitmed vastava ala teadlased. See aga, kuidas tänaste inimeste söödud välismaine toit mõjub geeneetiliselt nende lastele ja lastelastele, on alles välja selgitamata.

Koostöö teadlastega on  eesti toidu arendamisel äärmiselt oluline, sest just nemad  suudavad kõige veenvamalt välja tuua eestimaise toidu tervislikud omadused. Sellekohaseks heaks näiteks võib tuua kodumaiseid sojatooteid valmistama firma Soya Foods Baltic koostööd Jõgeva Sordiaretuse Instituudiga,  eesmärgiks aretada eestimaine sojaoa sort.

Kui rääkida eesti toidust, tulevad paljudele kõigepealt meelde verivorst, kama, sealiha, kartul ja mõned muudki toidud.

Eestimaiste toitude nimistu on aga märksa suurem, ulatudes kümnete ja sadade toiduainete ja roogadeni. Tasuks pingutada selleks, et meie inimeste veendumus  jõuaks niikaugele, et ta jääks truuks kodumaise päritoluga toidule.

Kui laps sööb jõululaualt küll verivorsti pohlamoosiga, kuid vahetunnil ruttab välismaiseid suupisteid ostma, on tema toitumistavade väljakujunemiseni veel palju arenguruumi.

Alustada tuleks varakult

Leian, et eesti toidu väärtuse tundmaõppimisega tuleks alustada maast-madalast. Selles ettevõtmises on oluline roll ja vastutus lapsevanematel, kooliõpetajatel ja kooli kokkadel. Mõttekas oleks koolides korraldada konkursse, kus õpilased eestimaisest toidust roogasid valmistavad. Omamaine toit võiks olla klassiõhtute ja muude koosviibimiste peolaudadel. Eriti tore on, kui seda valmistatakse laste koduaedades kasvatatud köögi- ja puuviljadest. Samuti on igati harivad ettevõtmised mälumängud, kus tarvis tunda eestimaist toitu, selle kasutamistavasid, toiduga seonduvat meie rahvaloomingus, ilukirjanduses ja muusikas.

Mõistagi on eestimaise toidu tutvustamisel mitmed võimalused kauplustel ja toitlustusettevõtetel. Miks ei võiks näiteks mõneski kaupluses olla eraldi letid Eesti toidu tutvustamiseks ja soovitamiseks, kusjuures müüjad võiksid selle kiituseks ka ise mõne sõna öelda.

Ühtlasi vajaks kaupluse külastaja ka toidu kohta rohkem konkreetset informatsiooni. Kui on müügil köögi- või puuviljad, tuleks kindlasti ära märkida ka nende sort, olgu siis tegemist kohapeal kasvatatu või välismaalt sisse tooduga. Nii ei piisa teadmisest, et õunad on toodud näiteks Hispaaniast, tähtis on ka teada, mis sorti need õunad on.

Kodumaise toidu pakkujaid vähe

Mõistagi tuleks hoiduda tarbija eksitamisest. Inimesed loevad sageli pakendilt: "Pakitud Eestis" ning arvavad asjasse süvenemata, et tegemist on Eestimaal toodetud kaubaga. Tegelikult on toit aga hoopiski välismaine.

Minu teada pole meil aga restorani, mis end kindlameelselt eesti toidu pakkujana propageeriks ning sellest lähtudes oma imago välja töötaks.

Küllap võiks Eesti toit olla aukohal mitmesugustel vastuvõttudel.  Riigikogu liige Imre Sooäär rääkis Eesti Toidu päeval, et kuulis, et ühes restoranis pakutakse peolaudadel välismaiseid õunu. Siis sai ta teada, et importõunad pannakse toidulauale ka temale kuuluva Pädaste Mõisa restoranis. Pärast seda andis ta korralduse selles restoranis külalisi vaid eestimaiste puuviljadega kostitada. 

Rõõm on tõdeda, et eestimaise, täpsemalt omas maakonnas toodetud toiduga on kaetud lauad Jõgeva maavanema vastuvõttudel, kus on saadud maitsta tanguputru, karaskit, jõhvikakisselli. Nende toitude valmistamise ja pakkumisega tulevad suurepäraselt toime Põltsamaa Ametikooli kokanduse eriala õpilased. Maavanem on algatanud traditsiooni kinkida nimekatele külalistele piknikukorvid Jõgevamaa päritolu toidukraamiga.

Mahetootjatele riiklik toetus

Praegu, mil kogu maailmas ja ka Euroopas on tekkinud oluliste toiduainete puudus, tuleks igati stimuleerida Eesti põllumeest kasvatama teravilja, sea- ja veiseliha. Põllumajanduses tuleb aga soosida erineva tootmistasemega ettevõtjaid. Senine praktika näitab, et konkurentsivõimelisemad on suurtootjad, põllumajandusettevõtjad, kellel tuhandeid hektareid põldu, mitmesajapealised veise- ja  seafarmid.

Väiketootjatel on aga paremad tingimused keskkonna ja tervisesõbralikku mahetootmisega tegelemiseks. Mitmetes maades saavad mahetootjad riiklikku toetust, loodetavasti hakatakse seda senisest rohkem maksma ka Eestis. Samuti tuleks soodustada sedagi, et paljud maainimesed hakkasid taas kodustel põllulappidel oma pere jaoks köögivilja ja puuvilja kasvatama ja miks mitte ka koduse toidulaua jaoks lehma või siga pidama.  Seegi on üks võimalus eestimaise toidukultuuri edendamisel.      

Priit Saksing, osaühing Soya Foods Baltic nõukogu esimees