Sel nädalal avalikustati ajakirja Kodu & Aed 2007. aasta konkursi «Kodu kauniks!» tulemused. Tunnustus ja aasta aia tiitel tuli seekord Valgamaale. Võitja, Sangaste valla Keeni küla Tamme talu perenaine Edna Kõiv ütles, et auhinnaraha annab talle hea võimaluse kevadel Nurga ja Rõõmu tee puukoolidesse taimi valima minna. Ja ehk kaugemale reisile ka.

Kesknädalal Tallinnas auhinna järel käinud Edna Kõiv ütles, et Kodu & Aia üritus oli suurejooneline ja ilus.

«Muidugi on nii suur tunnustus meeldiv, aga ega me seda saada küll ei lootnud. Praegusel ajal on ju nii palju rikaste-ilusate aedu, mis on professionaalsete aiakujundajate tehtud. Õde Mallis õhutas ja ütles, et tee mõned pildid ja saada konkursile,» selgitas Edna Kõiv. «Meie auhinnaraha 50 000 krooni tuli Kemira GrowHow’lt. Nende esindajad ütlesid, et kevadel tulevad nad meie aeda oma kataloogide jaoks pildistama.»

Auhinnaraha kulutamise plaan on Ednal enam-vähem selge. «Nüüd on põhjust Nurga puukooli taimi valima minna. Ostan kindlasti põõsaspojengi, võib-olla koguni kaks. Ja Tartusse Rõõmu tee puukooli tahaks jõuda. Kui tervis lubab, siis üks Norra reis on kavas.»

«Aed on tegelikult kogu pere ettevõtmine ja töö. Aeg-ajalt käib ka õde abiks,» tunnistas aasta aia perenaine.

Edna ja Leo Kõiv hakkasid oma koduaeda rajama siis, kui nende eramu praeguse Keeni kooli läheduses 1984. aastal valmis sai.

«Vähemalt alguses pole raha aia rajamisel määrav,» ütles Edna Kõiv. «Meiegi tõime esimesed sirelid näiteks mahajäetud taluasemete juurest. Kui huvitavaid ja ilusaid sireleid sai niiviisi leitud ja kogutud,» õhkas ta.

Liigirohke aed

«Eks meiegi alustasime puuvilja- ja marjaaia loomisest. Alguses oli 32 marjapõõsast, kirsid, õunapuud, ploomid ... Aeg on teinud oma valiku, praegu on näiteks marjapõõsaid järel vaid viis. Ühelt poolt on aiapidamine tõsine töö, aga teisalt õnneasi,» tõdes ta.

Tunnustajate sõnul jäi mitmekesise kujundusega liigirohke aed silma eelkõige seetõttu, et seal on esindatud kõik olulised komponendid. Katrin Kuusemäe ajakirja Kodu & Aed toimetusest ütles, et Kõivude koduaed Keeni mõisapargi servas seob vanema kõrghaljastuse oskuslikult uue kollektsiooniga. Peatoimetaja Eve Veigel lisas, et seal on tunda aianduslikku süvitsiminekut. «Eelkõige avaldub see pisiasjades. Kõivude aias tekib nagu mitu erinevat ruumi, samas on seal tore kodune olemine,» rääkis ta.

Kokku esitati konkursile umbes poolsada aeda üle Eesti. Finaali ehk tosina parema hulka jõudis ka perekond Vilemi koduaed Tõlliste vallas.

Küsija tahtsi otsis Edna Kõiv kaustikutest ja kladedest numbreid.

«Mul on 2003. aasta arvud. Siis oli meie aias lehtpuid ja põõsaid 111, neist erinevaid liike 70. Püsililli oli 150 sorti, okaspuid 130 taksonit, turbaaia taimi 44. Umbes sinna kanti jäävad need numbrid ehk praegugi,» kinnitas ta. «Suuremad on iirise, päevaliilia, helmikpöörise ja hostade kollektsioonid. Aga ikka teised liigid ka.»

Meedikuharidusega Ilmjärve tüdruk meenutas, et tema sünnikodus iluaeda kui sellist ei olnud. «Muidugi olid lillepeenrad ja palju sireleid,» ütles ta. «Meil oli neli last peres ja emal ei jätkunud iluaianduseks lihtsalt aega. Aga ega me kinno ikka muidu ei saanud, kui peedivagu pidi olema rohitud,» naeris Edna.

Ämbritäis sibulaid ühe krooniga

«Lapsena unistasin, et minu aias on kord palju-palju sireleid. Praegu mõtlen okaspuid vaadates, et kui ühel päeval enam lilli harida ei jaksa, siis imetlen neid. Selg kipub liiga tegema ja enam ei saa ega jõua kõiki töid teha, mida vaja oleks,» jäi aia perenaine mõtlikuks.

Edna tunnistas, et talvisel tubasel ajal loeb ta palju. «Mul on vist kõik aiandusraamatud. Niiviisi loen ja õpin ning kevadel püüan hakata talvel loetut ellu viima. Paljusid asju ei tea ma sellegipoolest. Aga ega ma ei häbene küsida, kui vaja. Eks minugi käest küsitakse vahel nõu,» rääkis ta.

Paljunenud lillesibulad ja ülejäävad taimelapsed annab Edna Kõiv tavaliselt tuttavatele ära. «Mulle ütles üks vana naine Marta Põlvast, et lillede eest tuleb raha küsida. Nii annangi vahel ära ämbritäie lillesibulaid ühe krooniga,» tunnistas ta.

‘Väike Robi’ ehk ‘Edna’

Edna Kõiv kinnitas, et gladiooliklubi liikmeks sattudes hakkas ta Riia botaanikaaia direktori Aldoniš Verinši õhutusel gladioole aretama.

«Minu aretatud gladioolisorti ‘Väike Robi’ müüdi mitu aastat Ameerikas kataloogide kaudu. See on keskmise kasvuga, umbes poole meetri kõrgune ja vaarikapunast värvi. Ameeriklaste kataloogis sai ta nimeks ‘Edna’. Omal mul seda aias enam ei olegi, aga teisi omaaretatud sorte on küll,» rääkis Edna Kõiv.

«Aretustöö on ääretult täpne. Õisi tuleb tolmeldada kuiva ilmaga, et tolm hästi lenduks ja siis panna neile marlist kotid «pähe». Pärast peab kõik sibulad sortide kaupa eraldi kottidesse sättima. Mul oli sel ajal 480 liiki gladioole, aga aretustöö jäi pidama lõpuks maa nappuse taha. Et meil on maad alla ühe hektari, siis omal ajal lõpetasime ka loomapidamise,» tunnistas Edna Kõiv.