Toataimed on üldiselt kõik vähenõudlikud, sestap need ongi nõus ka tubastes oludes kasvama ja õitsema. Nende seas on aga eriti vähenõudlikke, mis kasvavad ka ilma igasuguse erilise hooleta. Sellegipoolest on need kõige vähemnõudlikumad siiski elusolendid ja vajavad kasvamiseks teatud tingimusi.

Hiljaaegu Hansaplanti Rohelise kaubamaja teemapäeval otsitigi koos tuntud botaaniku Urmas Laansooga vastuseid küsimusele, miks päris igaühel toataime kasvatamine ei õnnestu. Selgus, et vähenõudlike toataimede hukkumise tavaliseks põhjuseks on taime ülekastmine või üleväetamine.

Nendel inimestel, kes liiga agaralt taime toimetustesse ei sekku, näitavad lilled ennast aga tõeliselt leplikena ja kasvavad peremehe rõõmuks hästi mitu aastat jutti.

Taimedel on oma lugu

Kuidas aga vähenõudlikku taime ära tunda? Taimeteadlased soovitavad jälgida taime ennast, sest taimed annavad oma kehakeele abil meile teada, milleks nad võimelised on või millised on nende vajadused.

Klassikalise varjutaime tunneb ära tumeroheliste lopsakate ja eriti punakaks värvunud lehelabade järgi. Seevastu väga värvilised ja kirjud taimelehed viitavad valgusnõudlikkusele. Kui taime leht on lisaks lopsakusele katsudes ka natuke paksuvõitu või tundub nagu plekist tehtuna, siis on see märk sellest, et taim on valmis aegajalt kastmata jääma. Kuivalembusele viitab ka paljude toataimede jäme juurestik.

Kui lopsakad taimelehed on aga õhukesed ja haprad, on tegemist sellise varjutaimega, mis läbikuivamist sugugi ei talu.

Veeta ei ela ükski taim

Väga kindel märk taime kuivalembusest on veel tema paksenenud lehed või varred. Sellised toataimed on kaktused ja kõik teised paksulehelised ehk sukulendid. Olles küll kastmise ja väetamise suhtes ääretult vähenõudlikud, on taimpaksukeste vajadus valguse suhtes väga suur.

Vähenõudlike toataimede hulgast on omakorda võimalik teha eriti vähenõudlike ehk n-ö lollikindlate taimede valik. Need on taimed, mis kasvavad igal juhul ja igasuguses toas, kui neid just kastmise suhtes mitmeks nädalaks päris ära ei unustata. Sellised toalilled on näiteks nõelköis ja havisaba.

Aga kuidas siis suhtuda nõudlikumatesse toalilledesse? Üle jõu käivaid nõudmisi ei esita kasvatajale tegelikult ka need. Nõudlikumad toalilled sobivad lihtsalt paremini sellisele inimesele, kel on juba olemas lillede kasvatamise kogemus. Või siis neile, kes tahavad endale esitada väljakutse saamaks hakkama ühe või teise kauniduse  kasvatamisega.

Kõikide toataimede pidamisel tuleb suureks kasuks siiski teave konkreetse taime loodusliku päritolu kohta. Seda, millega taim on harjunud oma kodumaa looduses, tuleks talle pakkuda ka toas kasvades. Järgmisel nädalal räägin sellest, kuidas toalilli kinkimiseks ette  valmistada. Lillekinkimisest ja toataimede kaunistamisest räägime floristidega Hansaplantis 24. novembril kella 11-15 toimuval teemapäeval.

Arnold Hannust, Hansaplanti peaaednik