Taliunne jäänud siil on tardunud ja hingab vaid korra minutis, pruunkaru aga säilitab ümbritsevaga kontakti ning tõstab juhusliku möödamineja peale pead. Jääkaru seevastu võib eelistada hoopis suveuinakut.

Elusorganismid on pika arengu tulemusena omandanud õige palju kohastumisi, mis võimaldab neil ära elada kõige uskumatumates tingimusteski.

Maakera neis piirkonnis, kus aastaajad vahelduvad, muutuvad aasta jooksul väga laias ulatuses ka loomade elutingimused, olles kord soodsamad, kord jälle vähem võimalusi pakkuvad. Ellujäämiseks peab loomadel olema oma strateegia kogu selle valiku tarvis.

Kõik toidu tõttu

Mõned liigid leiavad küllalt toitu aasta ringi, teised rändavad ebasoodsate olude eest ära parematele “jahimaadele”, kolmandad varuvad talveks hiigelsuuri toidutagavarasid, neljandad aga püüavad oma vajadusi oluliselt kokku tõmmata.

Viimaste hulka kuuluvad ka meie karud, kes hoolimata kuulumisest kiskjate seltsi, on tegelikult võrdlemisi segatoidulised elukad.

Talve saabudes pole neil meie laiusel enam võimalik küllaldasel hulgal taimset toitu leida, nad koguvad energiarikka toidu söömisega kõigepealt paraja rasvavaru ning poevad siis koopasse, kuhu jäävad kevadeni, mil neile leidub taas rohkem toitu.

Meie looduses on muidki loomaliike, kes karme talveilmu sel moel üle elavad. Tuntuim neist on siil, keda kevadised leheriisujad võivad hilisel aastal veel isegi maipühade ajal varjulise lehehunniku sees tukkumast leida.

Umbes pooled meie nahkhiireliikidest ei rända talveks minema, vaid otsivad endale turvalise talvitumispaiga mõnes koopas või kusagil keldrilaes. Unilaste sugukond on kogunisti talvisest magamisest oma nime saanud. Neid on meil vähemalt kaks liiki: lagrits ja pähklinäpp. Muudest närilistest magab talveund veel ka väike vilgas kasetriibik.

Kiskjatest jääb meil peale karu talvekoopasse veel siinne põlisasukas mäger ja Mandžuuriast inimese poolt meile sisse toodud kährikkoer, kuid segatoidule kalduvate kiskjate talveuni on oluliselt põgusam ja seda tuleks tegelikult nimetada taliuinakuks.

Pausid hingamises

Klassikalist talveund magavate imetajate kehatemperatuur langeb talvel nii madalale, et on vaid mõne kraadi võrra vee külmumispunktist kõrgemal.

Siilil, kelle normaalne kehatemperatuur on aktiivse tegutsemise puhul 35ºC, on see talveune ajal näiteks kõigest 2,5ºC. Tema süda, mille tavapärane sagedus on 230, lööb siis kõigest 24 korda minutis.

Seetõttu aeglustub talveund magava siili vereringe kümmekonnalt sekundilt paari kolme minutini ja tema hingamissagedus on kõigest üks kord minutis. Sellises seisundis organismi ainevahetus on üliaeglane ja loom ise viibib täielikus tardumuses.

Taliuinakus karul, mägral ja kährikul on ainevahetus samuti oluliselt aeglustunud, ent mitte nii suurel määral. Nad säilitavad siiski ümbritsevaga täieliku kontakti, tõstavad näiteks juhusliku mööduja puhul pead ja võivad isegi lühiajaliselt oma koopa hüljata või seda vahetada.

Taliuinakus pruunkaru kehatemperatuur kõigub näiteks 29º ja 34ºC vahel ja tema hingamine muutub arütmiliseks.

Pärast 5-10kordset sissehingamist saabub tema hingamisse nimelt 2-4minutiline paus, mis lõpeb sügava väljahingamisega. Seetõttu võib soodsa tuulega karukoopa lähistel neid ohkeid isegi kuulda.

Loomaaia karudest

Et karude taliuinak tuleneb otseselt taimse toidukomponendi kättesaadavusest, viibivad pruunkarud oma levila põhjapoolsemates piirkondades talikoopas septembrist maini, meil Eestis enamasti novembri keskpaigast kuni aprilli keskpaigani ja edasi lõuna poole ikka üha lühemalt. Oma levila äärmises lõunaosas on nad aktiivsed aasta läbi.

Sellest johtuvalt võib karusid, mäkri ja kährikuid vastavalt vajadusele loomaaias pidada nii aasta ringi aktiivsena kui ka lasta neil lühemat või pikemat aega taliuinakus viibida. Seda saab reguleerida vastava toidurežiimiga.

Taliuinaku esilekutsumiseks tuleb karudele sügise hakul mõnda aega hästi rikkalikult kalorirohket taimset toitu anda, seejärel söötmine lihtsalt järk-järgult lõpetada, hoida pesakoopa temperatuur võimalikult jahe, ja karud heidavadki puhkama.

Poole sajandi eest, mil Kadriorus loomaaia vanal territooriumil asusid sealsed “karukoopad” üleval Lasnamäe veerul, pandi Tallinna loomaaias kõik karud igaks talveks magama.

Hiljem, kui ehitati karumaja, mille katuselt said külastajad loomi jälgida, ning ka uue platsi peal Veskimetsa mail, on taliuinakusse suunatud vaid poegi ootavaid emakarusid.

Rikutud suveuni

Paljudele on ilmselt üllatus, et lisaks talveunele langevad loomad mõnikord ka suveunne. See on enamasti iseloomulik pika ja kuuma kuivaperioodiga kõrbete asukatele. Ja isegi suveuinak on loomariigis tuntud.

Ajast aega on suveuinakusse langenud Hudsoni lahe äärsed jääkarud. Madal laht soojeneb nimelt suvekuudel sedavõrd, et hapnikulembesed kalaliigid on sunnitud siirduma jahedamasse ookeanivette, jääkarude põhitoiduks olevad hülged lahkuvad nende kannul ning jääkarudel ongi kõige otstarbekam neiks näguripäeviks suveuinakusse langeda.

Tänapäeval koguneb sinnakanti aga hulgaliselt turiste, kelle tegutsemine segab uinumist, ning laagriümbruse prahipaigad pakuvad jääkarudele alternatiivse toitumisvõimaluse.

Üha sagenevad konfliktid puhkajatega sunnivad päästeametnikke jääkarusid narkoosi alla panema ja neid helikopterite abil ümber asustama.

Karud tulevad aga ikka ja jälle koju tagasi.

Mati Kaal, zooloog, Tallinna loomaaia direktor