Kummaline, eks ole? Aga kui olete mõnikord jäänud silmitsema mõnd maitsekat kivide, kruusa ja taimede kompositsiooni, mida nimetatakse jaapani aiaks või kiviktaimlaks ning olete neis ikka jälle kohanud dekoratiivseid kõrsi, mättaid ja puhmaid, mis võivad olla rohelised, kuldsed, pruunid, hõbedased, kollakad...värvivarjundeid on nii palju kui on aretatud liike ja sorte, siis saame tuttavaks. Need ongi kõrrelised. 

Dekoratiivseid kõrrelisi kasvatati Tallinna Botaanikaaias varem nõmmeaias, kuhu koguti kokku peamiselt kuivalembeseid kõrrelisi. Hiljem lisandusid neile kõrgemakasvulised püsikkõrrelised, siis edasi juba erakollektsionääride ja botaanikaaedade vahendusel kõrreliste kultivarid ja viimastena üheaastased ilukõrrelised. Tänaseks võib Tallinna Botaanikaed oma ilukõrreliste kollektsiooni üle uhke olla. Sinna sammud seamegi.

Millised nad on, need kõrrelised?

Selgust teemasse aitas tuua Tallinna Botaanikaaia kõrreliste spetsialist Ave Visnapuu, kes oli lahkesti nõus kõiki oma hoolealuseid tutvustama.

„Kõrrelised ei ole eesti tavaaedades üldsegi mitte väga levinud.  Pigem suhtutakse neisse pisut kahtlustavalt, et „ühed heinad kõik“ või „umbrohtu ma küll peenrasse ei pane“, aga viimastel aastatel loodavate uute eramute uutes aedades hakkavad nad üha rohkem kanda kinnitama. Usun, et selles on suur roll olnud ka professionaalsetel aiakujundajatel, kes traditsioonilise asemel midagi uut ja ainulaadset tahavad luua. Kõrrelised on selleks äärmiselt tänuväärne materjal,“ jutustas Ave Visnapuu. 

Kuidas on lood selle nn „umbrohumüüdiga“?

„Kui tunda taime omadusi, teda õigesti hooldada ja valida talle aias sobiv koht, siis probleeme ei tekki. Täiesti rahumeeli võib teiste lillede vahele istutada aruheinu või stepirohtusid, sest risoomide abil nad edasi ei levi. Kuid näiteks kõrge helmika õisikuvarred tuleb pärast õitsemist kindlasti maha lõigata. Vastasel juhul on meil juba paari nädala pärast peenras noor muru tärkamas. (Miscanthus) ja liiv-vareskaeraga (Leymus arenarius) on lood teisiti, sest need levivad kiiresti risoomi abil ja võivad teised taimed enda kõrval suhteliselt ruttu ära lämmatada.  Samas on nad ääretult kaunid ja kes neid enda aias kindlasti näha tahab, see peaks istutama need liigid kusagile, kus nad teisi taimi või kompositsioone ei ohusta ning kus on nende kiirele levikule vajaduse korral kerge piiri panna. Näiteks suure puhmana aianurka või maasisesesse alt avatud anumasse.“ 

Kus oleks aias kõrrelistele õige koht?

„Võib täiesti rahuliku südamega öelda, et vastavalt soovile ja maitsele igal pool teie aia piires. Kõrrelised võivad olla soolotaimeks üksikult kasvades või teiste madalamate aiataimede kohal kõrgudes, kuid nad võivad olla ka rahulikuks taustaks erksamavärvilistele taimerühmadele. Kõrrelised on kauniks „rosinaks“ kompositsioonis kivide, okastaimede ja püsililledega. Õitsevate lillepuhmaste vahele sobivad  suurepäraselt näiteks graatsilised stepirohud (Stipa) või sinihelmika (Molinia caerulea) õrnfiligraanne kõrrepööris.  Napijoonelises kaasaegses aiakujunduses on kõrreliste plastilised ja konkreetsed vormid asendamatud. Dekoratiivkividega peenraserval akorde moodustama sobivad mõned madalamad liigid nagu näiteks hall aruhein (Festuca glauca), millest on aretatud palju erinevat värvi lehtedega sorte, vaip-aruhein (Festuca scoparia), mis moodustab madalaid tihedaid puhmikuid ja on äravahetamiseni sarnane siil-aruheinaga (Festucia eskia), kuid sellest veidi-veidi kõrgem. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka vähenõudlikku rohelubikat (Sesleria beufleriana), mis on kivimüüril või pinnakattetaimena vägagi pilkupüüdev.“     

Mis on kõrreliste eelis?

„Kõrrelised rikastavad aiapilti läbi terve aastaringi ja nad on väga vähenõudlikud. Kõrreliste puhmikute tohutult lai värvivalik, suurus ja mitmekesisus on loomingulise aiakujundaja jaoks vastupandamatu väljakutse. Viimaste aegade talved on muutunud lumevaeseks, kuid kui aias on kõrrelisi ja paar okaspuud siis ei jää aed talvel kunagi lagedaks. Kõrreliste kõige suurem pluss on nende omadus püsida dekoratiivsena ka hilissügisel ja talvel. Pole midagi kaunimat härmatisega kaetud  siidpöörise puhmikutest, kuid härmatunult muutuvad lumises aias pilgumagnetiks ka kastikud, kamm-sooheinad, sinihelmikad ja teised kõrrelised.“  

Roogbambus ja mitmed teised kõrreliste kultivarid e. sordid on võõramaise päritoluga.

Kuidas on lood nende talvekindlusega meie kliimas?  

„Tõepoolest, Eestisse on taimi toodud kogu maailmast, kuid kõige paremini kohanevad siin need liigid, mille loodusliku kasvupaiga kliima on meie kliimaga sarnane või vähemalt sellelähedane. Amuurimaalt, Põhja-Ameerikast, Jaapanist, Koreast, Põhja-Hiinast pärit kõrrelised talvituvad meil kõige paremini. Näiteks võiks tuua paljusid, kuid olgu selleks poolvarju armastava laialehise tarna (Carex siderosticha) kultivar ‘Variegata’, mille liik pärineb Ida-Hiinast ja Mandzuuriast. Kultivaril on laiad valgetriibulised lehed, taimed moodustavad laiuvaid 15 cm kõrguseid kogumikke. Ka mäestikes kasvavad kõrrelised sobivad meie kliimasse hästi nagu näiteks siil-aruhein (F. eskia) - Pürenee mägede ja Põhja-Hispaania kõrreline. Aias on ta väga vähenõudlik, moodustab madalaid (kuni 20 cm kõrguseid) peenelehelisi polstreid, mis aastatega küllalt laiaks kasvavad. Noorelt on siil-aruheina puhmikud väga dekoratiivsed, ümarad, vananedes kipuvad keskelt tühjaks jääma.

Siis tuleb neid aeg-ajalt uuendada.

On muidugi ka külmaõrnu liike ja sorte, mida saab kasvatada vaid üheaastastena või ületalve pidada kasvuhoones. Lihtsa iluaia lihtne omanik ei viitsi muidugi külmaõrnade sortidega tavaliselt jändama hakata, kuid kellele kõrrelised sügavale südamesse on kasvanud, see võtab ka õrnemad sordid ületalve hoida.“  

Millised on üheaastased kõrrelised?

„Üheaastased kõrrelised on aiapidajate seas pikemat aega levinud kui püsikutest kõrrelised. Ilmselt seetõttu, et seemnepoodides on nende seemneid ka eelnevatel aastakümnetel saada olnud. Kes ei teaks lakkotra (Hordeum jubatum), mida rahva seas dekoratiivnisuks kutsutakse, jänesesaba (Lagurus ovatus), suur-väriheina (Briza maxima) ja kukeleiba (Setaria italica)? Lillepoodides valmistatud bukettides olid nad lisanditena kasutusel juba üheksakümnendatel. Tänapäeval on üheaastaste valik suurem. Mainida võiks pöörishirssi (Panicaum miliaceum), hiidhirssi (Pennisetum glaucum), siil-sugapead (Cynosurus echinatus), kanaari paelrohtu (Phalaris canariensis) ja udu-kasteheina (Agrostis nebulosa). Enamik üheaastasi kõrrelisi sobivad hästi  kuivlilleseadetesse. Udu-kasteheina on kaunis kasvatada õueanumas.“ 

Anumas kasvatatavad kõrrelised?

„Jah. Kõrrelised on vähenõudlikud ja seetõttu tunnevad end potis, ämbris või lillekärus suurepäraselt. Paljusid huvitava välimusega kuid külmaõrnu tarnu saabki meie kliimas vaid potis kasvatada. Pottidega on hea neid ka sügisel kasvuhoonesse talvituma tõsta. Vana kiviaia või terrassi võib terrakotapottidesse istutatud mitmevärviliste kõrreliste, suvelillede ja maitsetaimedega muuta tõeliseks vaatamisväärsuseks. Üks täiendab teist.“ 

Kas haljastuses kasutatakse ka kodumaise päritoluga kõrrelisi?

„Kasutatakse küll ja päris palju. Näiteks võib tuua liiv-vareskaera (Elymus arenarius), millele sobib hästi rannikuäärsete kruntide liivane lahja pinnas ja palju päikest. Taim on dekoratiivsete sinakashallide lehtedega. Aias on teda soovitav kasvatada maasiseste tõkete vahel, muidu levib ta ohjeldamatult kõikjale laiali. Hõredate mätastena kasvavad keskmise väriheina (Briza media) hallikasrohelised puhmad, kelle südajad pähikud ripuvad pikkadel raagudel. Värihein on Eestis tavaline kõrreline, kasvab kuivadel niitudel, puisniitudel ja metsalagendikel. Sobib nii värsketesse kui kuivatatud lillekimpudesse. 

Samuti on meil iluaianduses levinud hallikasroheliste lehtedega vesihaljas haguhein (Koeleria glauca) ja sinakasroheliste talihaljaste lehtede ja hõbedaläikelise pöörisega sale haguhein (K. macrantha). Mõlemad on meie kodumaised liigid. Õitsevad juunis-juulis. Neid kasvatatakse looduspärastel haljasaladel ja kuivadel liivastel lõunanõlvadel muru asendajatena. Nad on sobilikud liigid ka katuste haljastamiseks.  

Väga kaunis on kõrge raikaeriku alamliigi (Arrhenatherum elatius ssp. bulbosum) kultivar ‘Variegatum’, kelle lehed on rohelise-valgetriibulised. Liik esineb ka Eesti looduses. Kultivar kasvab ligi poole meetri kõrguseks, moodustades kompaktse puhmiku. Dekoratiivne kevadest suve alguseni, hiljem muutuvad lehed kahvatuks. Õitseb juunis - juulis. Ja nimetamata ei saa jätta ka kumariinilõhnalist lõhnavat maarjaheina (Anthoxanthum odoratum), mis on kasvab samuti looduslikult Eesti heinamaadel. Maarjahein moodustab väikeseid mättaid, püstised kõrred on 20-30 cm kõrged. Õitseb maist augustini. Kui heinaniitmise ajal levib õhus eriliselt hea aromaatne lõhn, siis on see pärit maarjaheinast. Vanasti pandi  maarjaheina kimpe pesukappidesse ja riidekirstudesse, et riietel oleks hea värske lõhn juures.“

Kui aias on mõni kõrreline juba olemas, siis kuidas neid paljundada saab? 

„Enamik kõrrelisi on paljundatavad lihtsal viisil jagamise teel. Mõni sort vajabki kevaditi puhma laialilahutamist, sest muidu kasvab puhmas nii tihedaks, et toitaineid ei jätku ja taim kuhtub kolme-nelja aasta vanuselt. Niisugused on näiteks aruheinad. Puhmas kaevatakse varakevadel välja ja kitkutakse laiali. Uues kohas kasvab taim uue jõuga. Risoomtaimede paljundamine on veelgi lihtsam. Risoomijupp lõigatakse tükkideks ja istutatakse tükid maha. Istutuse vahemaa valitakse selle järgi kui tihedalt soovitakse taimevarsi maapinnast võrsuma. Kolmas paljundusviis on seemnete teel. Mõned taimed, nagu näiteks stepirohud, on nii sügava juurestikuga, et nende puhul võib istutamine ebaõnnestuda ja seetõttu on neid lihtsam paljundada seemnetega.

Kust saab ilukõrrelisi osta?

Turul, laatade püsilillelettidel ja kõigis aianduspoodides neid näiteks ei kohta.  

„Igal pool neid tõesti ei müüda, kuid suuremates aianduspoodides on kõrrelised täiesti olemas. Sel suvel täiendasin ka meie botaanikaaia kollektsiooni ja ostsin siit ja sealt mõned huvitavad kultivarid, mida siin veel ei olnud.  Kuna kõrrelisi ei ole raske ka seemnete teel paljundada, siis tasuks huvitatutel püsikkõrrelisi küsida seemnemüügist, sest olen sealgi näinud huvitavaid sorte.  Pealegi on seemned odavamad kui osta valmiskasvatatud taim.“