Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets kirjutab muutustest tänapäeva toiduturul ning tervisele kahjulikest transrasvadest, mis hiilivad meie toidulauale vastu meie tahtmist.

Toiduturul on käimas tormilised muutused. Ühelt poolt rabab hinnatõus oma ulatusega, teiselt poolt kahaneb kvaliteet välgukiirusel. Surrogaattoitained annavad tootjatele tõusvate hindade toel ülikasumeid, kuid ruineerivad tarbijate tervise. Väheväärtuslik, ebakvaliteetne ja suisa kahjulik on saanud kandvaks komponendiks meie igapäevastes toiduainetes.

Inimorganism vajab oma igapäevaseks elutegevuseks valke, süsivesikuid ja lipiide (õlid, rasvad). Sisuliselt kõik toitained sisaldavad neid kolme komponenti erinevates proportsioonides. Eriti suurt tähelepanu on pööratud rasvadele, kuna just nende koostis ja osakaal määrab suuresti toidu kvaliteedi.

Tervisliku toitumise üldlevinud arusaama kohaselt on taimsed rasvad mõõdukal tarbimisel kasulikud, loomsed rasvad halvad. Taimsed rasvad koosnevad suures osas küllastumata rasvhapetest, mis tõstavad hea ehk HDL-kolesterooli sisaldust veres, vähendades sellega südame-veresoonkonna haigustesse haigestumise riski. Loomsed, küllastunud rasvad seevastu suurendavad halva ehk LDL-kolesterooli hulka ning põhjustavad veresoonte lupjumist.

Paraku kasutab toiduainetetööstus massiliselt kunstlikult tahkestatud taimseid rasvu, nn. hüdrogeenitud rasvu (margariin, mitmed küpsetusõlid), kus küllastumata rasvhapped on muudetud küllastunuks. Tahkestatud taimne rasv leiab kasutamist loodulike tahkete rasvade odava asendajana.

Näiteks kasutavad tootjad tahkestatud rasva looduslikult tahke rasva – või - asemel küpsetistes, vähendades sellega kulusid. Tahkestatud rasvade populaarsus on samuti seotud neid sisaldavate toodete suurema säilivusega, mis jällegi suurendab tootjate kasumit.

Mõned «toitumisspetsialistid» nimetavad margariini ekslikult kasulikuks, kuna tegemist on «taimse» produktiga. Paraku saadakse täiesti väärtuslikust taimeõlist tahkestamise tulemusena asi, mis on täiesti ebaväärtuslik. Veelgi enam, toode, mis tapab.

Taimne täielikult küllastunud rasv ei erine oluliselt loomsest rasvast. Hullemgi veel, hüdrogeenimisprotsessi käigus tekib olulisel määral transrasvu, mis on kordades kahjulikumad kui puhas searasv.

Juba enam kui 15 aastat tagasi leiti, et kunstlikud transrasvad põhjustavad suurenenud infarktiriski, sest nad teevad kahte halba asja korraga: vähendavad hea ja suurendavad halva kolesterooli sisaldust.

Need tulemused on tänaseks leidnud kinnitust paljude sõltumatute uurijate poolt ning publitseeritud reas juhtivates meditsiiniajakirjades. Näiteks ainuüksi Ameerika Südameaassotsiatsiooni (American Heart Association, http://www.americanheart.org) teadusajakirjades on tänaseks avaldatud 7 213 artiklit transrasvade kahjulikust toimest. Guugeldamine annab ligi 26 0000 viidet transrasvade kohta.

Lisaks arterite jäigastumisele ja ummistumisele põhjustavad transrasvad ka rasvumist ning diabeeti, suurendades kokkuvõttes oluliselt enneagsete surmade arvu. Transrasva puhul pole mingit nn. ohutut vähimat kogust, mis ei mõjuks kahjulikult. Teadlaste soovitus kaasajal on tarbida nii vähe seda tapvat transrasva kui võimalik.

Kuigi transrasvade kahjulik toime oli teadusmaailmas tuntud juba ammu, ei teadnud USAs laiem avalikkus sellest suurt midagi, enne kui tervisliku toitumise aktivistid kaebasid 2003 a. mais Kraft Foods kontserni Kalifornias kohtusse, nõudes Oreo küpsiste müügilt kõrvaldamist. See protsess sai meedias tohutu tähelepanu osaliseks ning sisuliselt kolme järgneva päevaga oli probleem avalikkuse jaoks teadvustatud.

Aktivistid võitsid esimese protsessipäevaga: Kraft Foods nõustus vabatahtlikult kõrvaldama transrasvad Oreo küpsistest. See protsess tõi Põhja-Ameerikas kaasa doominoefekti, mis lõppes oluliste riiklike sammudega transrasvade kasutamise piiramiseks. Praeguseks on Kanada, Prantsusmaa, Taani, mõningal määral ka USA, eriti New York, otsustavalt piiranud transrasvade kasutamist.

Samuti peab kõigis neis riikides olema selgelt näidatud transrasvade sisaldus tootepakendil. Internetis on praegu käigus mitmeid globaalseid kampaaniad transrasvade keelustamiseks (näit. http://www.bantransfats.com). 

Rida europarlamendi liikmeid on korduvalt soovitanud Euroopa Komisjonil astuda samme transrasvade kasutamise piiramiseks. Tootjate lobi küüsis vaevlev Euroopa on kahjuks ikkagi jäänud sabassörkijaks, jõudmata kaugemale seadusest, mis ei luba margariini sisaldavate toodete kohta öelda või. Eriti kritiiline on olukord postsotsialistikes riikides, kus toimus pikka aega odava transrasva baasil valmistatud toidu sissevedu Läänest ning ulatuslik transrasva kasutuselevõtt toiduainetetööstuses.

Eestis on viimasel ajal odav tahkestatud taimne rasv või sisuliselt kõigist toiduainetest välja tõrjunud.

Niinimetatud «kvaliteetne» Eesti toode - jäätis, tavaline valge sai, isegi osaliselt täisteraleib (näiteks Leiburi oma) - sisaldab suurel hulgal margariini. Eesti maiustused – küpsised, kohukesed, šokolaad - ujuvad margariinist. Müügile on tulnud uus margariini baasil juustu surrogaat. See müüb, kuna on «taimne» ja odav. Ehk mõne sepiku leiab ilma margariinita, kuigi ka sel juhul pole selge, et kas koostisosade silt mitte ei valeta. Odavad küpsetusõlid sisaldavad transrasva õli säilivuse parandamiseks.

Vanasti tehti jäätist piimakoorega ja saia võiga. Kasumi suurendamisel on tootjail olnud kõik vahendid head. Märkamatult on traditsioonilised Eesti toiduained asendatud alakvaliteetsete imitatsioonidega. Kas südamehaigustesse suremuse kasv Eestis alates 1990ndatest pole  mitte seotud salamisi hiiliva surrogaattoidu kasutamise kasvuga? Eesti on terviseteadlastele (seni veel avastamata) unikaalne katselabor, kuid kes meist tahaks testida, kuidas riiulil pikema säilivusajaga tooted meie endi «säilivusaega»  vähendavad?

Me saame sama või mõnevõrra suurema rahahulga korral praegu parema auto või teleka kui 10-15 aasta eest. Paradoksina on aga tänane kallim toidukorv nadim kui toona.

Kes otsib kvaliteeti ja head Eesti toodet ja oleks nõus enam maksma transrasvaga solkimata toidu eest, seda kvaliteetset toodet praegu poeriiulilt ei leia.

Me võime oodata, et valitsus ja Euroopa Liit teevad midagi. Seni on aga meil tarbijatena võim anda tootjaile signaal, et me ei soovi rikutud toitu. Isegi kui praegu on erakordselt head ajad maailmaturul ja igal pool ostetakse enam kui toodetakse, pole meie püha kohus kinni maksta ülikasumeid rämpstoidu eest.

Ülo Niinemets, Eesti Maaülikooli uurija-professor