Riikliku looduskaitsekeskuse Ida-Viru regioonis koostatud loodushariduskava järgi arendatakse meie maakonnas lähiaastatel välja piisavalt loodusmaju ja -tube ning õpialasid ja matkaradasid, et kõigil lasteaia- ja koolilastel oleks võimalus loodusega sinasõbraks saada.

"Ida-Virumaa on Eesti kõige linnastunum maakond, kontakt loodusega on siin paljudel väga õrnaks muutunud," tõdeb riikliku looduskaitsekeskuse Ida-Viru regiooni direktor Kaili Viilma.

Mõne aasta tagune üle-eestiline analüüs mitteformaalse loodushariduse olukorrast andis meie maakonnale kõige kehvema kirjelduse: laste loodusteadlikkus on madal, õuesõppevõimalusi ei kasutata, koolivälise loodusõppe tarvis on vaid kaks keskust - Kauksi loodusmaja ja Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseum.

"Praegu on juba natuke parem," tunnistab Viilma, kelle sõnul on lisandunud Oonurme külamuuseumi loodustuba (kus saab näiteks Muraka rabale minekuks giidi tellida) ning lapsi vastu võtta ja metsaprogramme korraldada suudetakse juba ka Iisakus looduskaitsekeskuse enda majas.

"Eesti loodushariduse edendamise kontseptsiooni järgi peaks olema iga 10 000 elaniku kohta üks tugipunkt, kust saaks populaarseid loodusega seotud materjale, kus õpetaja või giid saaks mingi programmi läbi viia," räägib Viilma.

Ida-Virumaa 178 000 elanikku tähendab seega 18 loodusmaja või tuba. Lisaks õuesõpiala igas suuremas keskuses, õppe- ja matkarajad, kus saab tutvuda näiteks puisniitude, vee-elustiku, metsade, pankranniku või pargiloodusega.

Juba olemas olevaid ja võimalikke keskusi, õuesõpialasid ja õpperadu vaagides saadi eri huvigruppide esindajatega ümarlaua ümber istudes kokku päris paras hulk. Seejärel kavandati igale paigale programm(id) külge, analüüsiti, millistes vanusegruppides ja õppeainetes üht või teist paika saaks kasutada. Näiteks võiks Jõhvi pargis maha märkida õpimarsruudi, kus puudel oleksid sildid juures, samuti tutvustataks taimkatet, pargi osi ja ajalugu.

Kui looduskaitsekeskus võtab enda vedada oma Iisaku maja varustamise ja arendamise, Kivinõmme loodushariduskeskuse väljaarendamise ning võib-olla ka Oru pargimaja külastus- ja loodushariduskeskuseks muutmise, siis ülejäänud jäävad omavalitsuste, koolide või MTÜde eest vedada.

Õpetajad kaasatakse algusest peale

"Järgmiseks aastaks kirjutasime projekti, millega tahame koondada koolide õpetajad ja suunata nad konkreetsetele aladele programme välja töötama," on sellised õpetajate endi koostatud programmid Viilma hinnangul kõige elujõulisemad. Erilist tähelepanu pööratakse vene koolide õpetajate kaasatõmbamisele.

Viilma tunnistab, et suur probleem on venekeelse õppematerjali olematus, mistap looduskaitsekeskus on tõsiselt asunud seda lünka täitma. "Õppefilme hakkasime vene keelde dubleerima, tulemas on venekeelsed "eluringi"-plakatid. Andsime välja kakskeelse CD, millel on õpetajatele mõeldud konspekt looduskaitse ajaloost ja süsteemist ning Ida-Virumaa kaitsealadest."

Loodusharijaid teeb ettevaatlikuks õpetajate avalikult välja öeldud seisukoht, et nad ei taha lastega välja tulla, sest väljas looduses võivad lapsed esitada küsimusi, millele õpetaja vastata ei oska.

"Õpetajate endi loodusetundmine on niivõrd nõrk, et nad ei taha oma autoriteediga riskida," mõistab Viilma. "Saame neid aidata sellega, et teeme kohaspetsiifilise programmi, millega õpetajal on võimalik eelnevalt tutvuda ja küsimusteks valmistuda."

Loodusteadlikkus käigu uutest objektidest eespool

Kaili Viilma on seda meelt, et kuni inimeste loodusteadlikkus suurenenud pole, ei tohiks neid uute objektidega loodusesse meelitada ja juhtida. "Loodust veel enam koormates tekitame talle ainult kahju," väidab ta. "Me ei tohiks midagi juurde teha, kuni pole inimeste harimist alustanud."

Samas tunnistab ta, et on oma sõnu mõneti juba söönud: "Kaardistasime oma õppe- ja matkarajad ning kavatseme neid ikkagi arendama hakata. Aastaks 2011 peaksid kõik loodushariduskavasse kirja saanud objektid tähistatud olema."

Aga Ida-Virumaa kaitsealadele väljaspool olemas olevaid teid ja radu ühtegi laudteed lisaks ei tule ning ühtegi objekti juurde ei rajata.