Traditsiooniliste majandamisviiside lakkamise tõttu möödunud sajandi teisel poolel on Saaremaa ja Muhumaa poollooduslike koosluste pindala aina kahanenud ning kunagi nii iseloomulikust maastikust on nüüdseks järel vaid riismed.

Alates 1930. aastatest on Saaremaal ja Muhus loopealsete ehk alvarite pindala traditsiooniliste majandamisviiside lakkamise tõttu vähenenud 26 000 hektarilt 7800 hektarile, millest suur osa on samuti juba halvas seisus, olles kaetud tiheda põõsastiku ja noorte puudega, selgub ajakirjas Eesti Loodus ilmunud artiklist “Loopealsed ajale võlgu”.

Loopealsete taimekooslus on väga mitmekesine, olles kogu Euroopas liigirikkuse poolest esirinnas. Artikli autorid professor Meelis Pärtel ja teadur Aveliina Helm aga näitavad, et praegune suur liigirikkus Eesti loopealsetel ei pruugi lähitulevikus olla niisama iseenesestmõistetav, sest kahjuks on juba loodud eeldused nii mõnegi liigi väljasuremiseks.

Nimelt on liigirikkus ning koosluse pindala omavahel väga tihedalt seotud, mistõttu kaob pindala kahanedes paratamatult ka teatav hulk taimeliike. Saaremaa loopealsed on aga dramaatilisest kahanemisest hoolimata endiselt liigirikkad. Tartu Ülikooli teadlaste ja tuntud Soome ökoloogi Ilkka Hanski uurimuse kohaselt kaovad taimeliigid Saaremaa loopealsetelt hilinemisega – tekib nn väljasuremisvõlg. Paljude taimeliikide elukäik on pikaldane ja populatsioonide dünaamika aeglane.

Väljasuremisvõla moodustavadki need liigid, kes suudavad kahanenud loopealsetel ebasobivaid keskkonnaolusid trotsides püsida veel lühemat või pikemat aega eluvõimelistena. Sellegipoolest ei ole kooslus neile oma suuruse poolest enam kuigivõrd sobilik ja väljasuremine on vaid aja küsimus. Teadlaste mudeli kohaselt kaob tulevikus kuni 20 taimeliiki igalt veel säilinud loopealselt.

Väljasuremisvõlas on lisaks loopealsetele ka teised kooslused, mis on viimase poolesaja aasta jooksul kaotanud enamuse oma kunagisest levilast – näiteks puis-, ranna- ja luhaniidud aga ka mitmed metsatüübid.
Teadlaste sõnul on kadumisohus liikide päästmiseks võimalik veel midagi ette võtta.

Poollooduslike koosluste puhul aitab korralik majandamisstrateegia ning hävinud alade kaalutletud taastamiskava. Kindlasti oleks kasulik soodustada liikide levikut ühelt alalt teisele, nii saab naaberkooslusest pärinevate isenditega asendada mujal välja surnud populatsioone.

Loopealsed
Loopealsed on õhukesemullalised lubjarikkad niidud ordoviitsiumi ja siluri lubjakivi avamusaladel parasvöötme metsatsoonis. Selline kooslus on on väga piiratud levikuga: peale Läänemere suurte saarte – Ölandi, Gotlandi, Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa – leidub neid väikeste laikudena vaid Lõuna-Rootsis, Mandri-Eesti põhja- ja läänerannikul ning Venemaal Peterburi lähistel.

Sõna loopealne või lood on pärit Põhja-Eestist Lasnamäe ja Jõelähtme kandist. Terminina tõi selle eesti taimkatteteadusesse Gustav Vilbaste möödunud sajandi alguses. Veel viimasel ajal oli rahva hulgas pigem tuntud Saaremaa “kadakane karjamaa” kui termin “loopealne”.

Loopealsed on hea näide selle kohta, kuidas inimtegevus ja loodus ei pruugi teineteisele vastu töötada, vaid harmoonilises koostöös sootuks midagi uut ja väärtuslikku luua. Loopealsetel on elupaiga leidnud mitmed haruldased taime- ja loomaliigid.

Paljud Eestis käinud vanemad rootslased ja sakslased on maininud Lääne-Eesti kohta, et sealne ümbrus on ju selline, nagu nende lapsepõlves oma kodumaal. Loopealsed on suur väärtus, mis meil on Euroopale pakkuda. Kui vaadata mõnd kunstiteost teemal Saaremaa loodus, siis võib peaaegu alati kindel olla, et näeme loopealset, mitte aga mõnd ürgset metsarägastikku.

Ürgmets pole küll vähem väärtuslik, kuid sel puudub kultuuriline side inimesega. Koos ajalooliste mälestiste ja muististega – asulakohad, kivikalmed, kiviaiad, vanad ehitised ja käänulised teed – moodustavad loopealsed pärandkultuuri olulise osa.