Kui tavaliselt seostatakse puuvilju süsivesikute rohkusega ja rasvade vähesusega, siis avokaado on erand. Temas peitub õlirikas ja kreemjas sisu, teab Urmas Kokassaar.

Avokaado on tuntud ka metsavõi, alligaatoripirni, pirnloorberi ja kasvatuspiirkondades isegi vaese rahva leivakattena. Pirnloorberi kodumaaks on troopilise ja sub­troopilise kliimaga Kesk-Ameerika alad ning tõendid puu kultuuristamisest ulatuvad ligi seitsme aastatuhande taha. Euroopasse tõid avokaado hispaanlased XVI sajandil. Avokaado vili, mis botaaniliselt võttes kuulub hoopiski marjade hulka, on tavaliselt pirnja kujuga. Vili on pealt kaetud krobelise või sileda, vähem või rohkem õhukese kestaga. Tavaliselt on koor tumeroheline, kuid leidub ka pruunika, pronksja või mustja värvusega sorte. Et tegemist on luuviljaga, siis selle poolitamisel leiame avokaadost luustunud seemne. Kest ega luustunud seeme süüa ei kõlba, kuid nende arvele võib mõnedel juhtudel langeda kuni neljandik vilja kaalust.

Seemnest saab huviline heal juhul pärast pikka idandamist endale isikliku avokaadotaime kasvatada. Avokaadost süüakse vaid viljaliha. Viimane on koorealuses kihis valkjasrohelise värvusega, vilja keskosas aga kreemja tooniga. Kõige paremini maitseb avokaado siis, kui ta on täielikult valminud. Mekk on avokaadol suhteliselt mahe ja erilise maitseta, tundlikuma maitsmismeelega inimestele meenutab mõnevõrra pähklit. Viljaliha õli- ja mahlarikkus loob tunde, nagu sööksime midagi pehmet ja kreemist. Et vilju veetakse meile kaugelt, siis koristatakse need pooltoorelt ja sageli pole ka ostetud avokaado jõudnud täielikult valmida. Avokaado on täisküps siis, kui vilja õrnal pigistamisel koor veidi vetrudes lohku vajub. Kuid ettevaatust pigistamisega – üliküpsete viljade tugeval komplemisel võivad sõrmed kergesti hoopiski viljalihasse tungida. Koore värvuse alusel vilja küpsust hinnata ei saa.

Järelvalmimiseks on avokaadosid soovitatav hoida toatemperatuuril paberkotis, sest siis saab viljast eralduv küpsemisgaas etüleen tõhusamalt toimida.

Väärtuslik õlimahuti
Puuviljadele tüüpiliselt on avokaadodes kõige rohkem ikkagi vett. Põhitoitainete edetabelis hinnatava teise koha hõlmab aga väärtuslik avokaadoõli. Puuviljade õlirikkuselt suudavad avokaadoga konkureerida ainult oliivid. Avokaado viljad on kolesteroolivabad, rasvhapetest on avokaadodes kõige rohkem monoküllastamata rasvhappeid. Avokaado õlirohkusest sugeneb ka selle vilja suur kalorsus. Sajagrammise avokaadoportsu nahkapistmisel saab meie organism kuni 200 kcal. Nii et tegu on tõeliselt energiarikka puuviljaga. Ja veel – mida rohkem õli, seda vähem vett. Ja nii ongi avokaado võrreldes teiste värskete puuviljadega siiski suhteliselt veevaesem. Lisaks õlile on avokaados mõne protsendi ulatuses ka süsivesikuid, kuid otseselt suhkrute osakaal on viljalihas väike. Happeidki on viljalihas minimaalselt, sellest ka neutraalne maitsevarjund. Universaalseks toiduaineks kõnealust puuvilja pidada ei saa, sest valke on avokaados napilt, kõigest paari protsendi ulatuses. Ega kiudainete külluseltki avokaado millegi erilisega ei hiilga, sest nendegi sisaldus jääb kahe-kolme protsendi piiridesse.

Mineraalelementidest on avokaados eriti rohkesti kaaliumi, kuid väga vähe naatriumi. Nii et meie soolarikka elu juures on avokaado just sobiv suutäis, parandamaks kaaliumi-naatriumi vahekorda organismis. Tõsi, avokaado maitsestamisel soolaga rikutakse see tervisele soodne mineraalide vahekord. Teistest mineraalühenditest on pirnloorberi viljades kõneväärselt veel magneesiumi- ja fosforiühendeid. Avokaados on rohkesti rasvlahustuvaid vitamiine: A, D ja E. Vähe pole ka vesilahustuvaid, nendest tasub rõhutada nii vitamiin C kui ka B-rühma vitamiinide r ohkust.

Tükeldamisel tumeneb kiirelt
Kokkupuutel hapnikuga tumenevad avokaadotükid kiiresti ja kaotavad oma esialgse maitse. Pikemaajalisel seismisel algab aga lausa küllastamata rasvhapete rääsumine. Sellest ka mõned praktilised soovitused. Vigastatud ega muljutud avokaadosid osta ei tasu. Söögiks on kõlbmatu ka selline puuvili, mille viljaliha on lahtilõikamise momendiks juba tumenenud.

Korraga tasub puhastada selline kogus vilju, mis kiiresti ära süüakse. Avokaadoviilude tumenemist saab vältida sidrunimahlaga. Avokaado kodumaal kasutatakse piserduseks enamasti laimimahla.

Söömiseks kõlbulik mitmel viisil
Kõige mõnusam on avokaadot süüa värskelt. Selleks lõika vili pooleks, eemalda suur seeme ning söö lusikaga uuristades viljaliha kuni kestani ära. Et avokaado viljaliha pole ei hapu ega magus, siis maitsesta seda soola, suhkru, sidruni, pipra või sidrunpipra, veiniäädika, majoneesi, sinepi, veini, konjaki või mingi muu tuntavamaitselise lisandiga. Avokaadot saab edukalt kasutada ka mitmete soolaste või magusate toitude koostises. Neist saab valmistada soolaseid kastmeid, salateid, võideid, suppe ja püreed. Koos mitmesuguste lisanditega on viimane valmistusviis eriti levinud just Mehhiko rahvusköögis ja tulemuseks on guacamole.

Avokaadot saab toitudes kombineerida riisi, pasta, munade, juustu, singi, linnu- ja koorikloomade lihaga. Magusamatest toitudest sobib avokaado kokku jäätise, piimakokteilide, kohvi ning hulga teiste puuviljadega (pähklid, ananass, õun, banaan, apelsin, dattel jne). Tasub teada, et pikaajalist kuumutamist avokaado hästi ei talu ning see muudab ka vilja maitset.