Maailma vägevate mälestust on jäädvustatud väga erinevalt. Meie rahvavanemad ja –targad on nimetult ühte sulanud oma maa loodusega, saanud lahutamatuks osaks sellest, millest on ammutanud oma tarkuse ja elutunnetuse.

Näe, okkaid kuis pudendab mänd!

Nii pudeneb koost kord me pere.

Ent rahvas kui tüvi jääb kestma…

Kui kaotused, valud ja leinad

on läinud – jääb tüvesse ring

me töödest ja südame verest…

Kui rahvastki järel jääb sõna

jääb aardena killuke kivi.

Jääb aegades püsima nimi,

kus kõigi me ühine looming

saab kogumis kaunima sära

veel siiski, kui nimetuiks jäänud

me aegade mõõtmatul foonil.

(Karl Laane, 1966)

Saksa kirjanik Werner Bergengruen kirjeldab oma raamatus “Surm Tallinnas” Tallinna kui surnute linna, seda tulenevalt eelkõige arvukatest kalmistutest.

Rahvaeepose “Kalevipoeg” järgi on Tallinn koguni tekkinud mütoloogilisele Kalevi kalmule, mille lesk Linda kaevanud ja millele ta kandnud kõrge kivikuhjatise.

Kivikirstkalmed olid enim kasutusel olnud kalmetüüp aegadel e.Kr.  Vanad kalmed oma mullaks muutunud või tuhastatud inimjäänustega ning kaasa antud esemetega on olnud väärtuslikuks ajalooliseks tõendiks.
 

Kirikutega tuli kaasa tava matta surnud kirikupõranda alla hauakambritesse, kuid see oli jõukohane vaid vähestele ja seegi ruum sai otsa. Pärast kirikutesse matmise keeldu 18. sajandil maeti surnud kirikutest välja ehitatud kabelitesse ja kirikuaedadesse. Kalmistut on kasutatud kohalike elanike matmispaigana juba 16. sajandist. Aegade jooksul on kalmistuid hävinud ja neid on hävitatud. Kalmistuid on rajatud uusi ja uute asulate lähistele ja täna oleme tõdemuse ees, et nii Tallinna kui ka paljude teiste linnade kalmistud on kitsaks jäämas. Uute kalmistute rajamise vajadus kerkib taas ja taas päevakorrale.

Aga kas me tahame muutuda rändajate jaoks ajalooraamatutes surnute riigiks.

Üha enam valitakse tuhastamismatus, kus lähedased sängitavad tuhaurni kalmistumulda.

Paljudes riikides on aga kasutusel lahkunu tuha lennutamine tuulte meelevalda – miks mitte meilgi? Palju on üksikuid inimesi, kes ei soovi, et neist jääks maha unustatud kalmud. Vajalik oleks rajada spetsiaalsed kaunid rohealad kalmistutele, kus avatud tuulekoridoris oleks paigaldatud lihtne postament, millelt saab tuhaurni avada igavikule. Viimse hüvastijätu tseremoonia pidulikkuse või tagasihoidlikkuse võib valida igaüks vastavalt oma soovile.

Igast inimesest, olgu ta nii suur kui väike, peab jääma tema nimi, mis kannab aja tahet ja õigust olla olemas olnud. Kalmisturaamatutes jäädvustataksegi vaid lahkunute nimed ja vajalikud daatumid. Oh, kui me vaid suudaksime elada oma nime vääriliselt. Mis meist järele jääb, kui mitu koormat mammonat?

Austatud, silmapaistvatele ühiskonna- ja kultuuritegelastele püstitatakse kauneid mälestusmärke. Kuid kalmistud ei peaks võistlema ei omavahel ega ka hauaplatsid omavahel. Inimese retk läbi elu on lõppenud ja lõppenud on tema võitlused. Ei sugulastel ega sõpradel ole õigust surma võitlust edasi pidada, kus hauaplatsid on muudetud majandusliku jõukuse ja inimliku edevuse objektideks. Kalmistu peaks olema vaikne, rahulik, hoolitsetud ja taskukohane igale lahkujale.

Nii nagu kaunis ja lihtne on Lydia Koidula kalmukivi Metsakalmistul.

Aasadele ja  metsalagendikele jäävad meie mälestuseks õitsema igal kevadel sinililled ja piibelehed ning laulma rännult naasnud linnud.

Sügava kummardusega Karl Laanele - tunnustatud kodu-uurijale ja rahvavalgustajale.

Ülle Michelson, Consilio OÜ