Seeneteadlane Erast Parmasto nägi esimest korda kährikseent Kesk-Siberis 1958. aastal…

Lääne-Virumaal asub kolm kuuest Eestis teadaolevast haruldase kährikseene leiukohast. Lillkapsast meenutav ilus seen tuleb harva maapinnale ja kasvab siis iseäranis suureks.

Paar nädalat tagasi leiti Lääne-Virumaalt Lahemaa rahvuspargi põhjaosast haruldane ja välimuselt ilus kährikseen (sparassis crispa). Seent oma silmaga kaemas käinud mükoloog akadeemik Erast Parmasto rääkis, et tegu on Eestis üsna haruldase seeneliigiga. Eestis kasvatab seen viljakeha maapinnale iga paari aasta tagant. Selle seene teadaolevaid leiukohti on kokku kuus, neist kolm asuvad Lääne-Virumaal. Mujal Eestis sel aastal neid seeni leitud pole.

Et tegu on kaitsealuse liigiga, siis seene täpset asukohta ei avalikustata. Parmasto rääkis juhtumist, kuidas ühes teises leiukohas Lahemaa lõunaosas oli kährikseen jala pealt maha lõigatud.

“Inimestel tekib seentega seoses psüühiline tõrge. Selle kartuse juured on selles, et seen pole ei taim ega loom ja meie kultuuriruumis ei osata sellesse suhtuda. Seeni pole mainitud ka piiblis,” arutles Parmasto.

Suur kui kossupall

Seene leidis Priit Jõers 6. oktoobril, kui ta oma suvilas viibides Lahemaa metsades jalutamas käis.

“Jäin vaatama, et miskit helendab metsa all. Esimene mõte oli, et kreemjas kilekott vedeleb. Aga lähemale jõudes oli kiiresti aru saada, et tegemist on ikkagi seenega, kuigi väga haruldase ja ebatavalise viljalihaga seenega. Üldiselt nägi asi nii “eba” välja, et oleks köitnud vahest ükskõik kelle tähelepanu,” kirjeldas Jõers, kel olemas ka filosoofiadoktori kraad biokeemia erialal.

Ka seene suurus oli Jõersi sõnul märkimisväärne. “Sel hetkel ikka suurem kui kossupall.”

Seene värv võib varieeruda helepruunist kollakashallini või kreemjani, mis meenutab lillkapsa tooni. Tavaliselt on kährikseened 10-25 cm pikad, kuid võivad kasvada ka üsna suureks.

Samas on teada juhtumeid, kus seene viljakeha on rohkem kui pool meetrit pikk ja kaalub umbes 14 kilogrammi. Nüüdki leitud seen oli suur. Erast Parmasto sõnul oli tegu 50 cm pika, 30 cm laia ja 30 cm kõrge seenega.

“Et asume seene levikuala piiril, tuleb seen harva maa peale, kuid siis kasvab üsna suureks,” rääkis Parmasto ühest looduse seaduspärast.

“Jätsin tunnused meelde ja läksin edasi. Hiljem Tartus olles hakkasin seda mälu järgi raamatu “400 Eesti seent” abil määrama, kuid ega see eriti raske ei olnud, sest suur-kährikseen on kergesti äratuntav ja raske on teda millegi muuga segi ajada,” meenutas leidja. Kuna raamatust sai Jõers teada, et tegemist on haruldusega, võttiski ta Parmastoga ühendust.

Seenmodell

Erast Parmasto rääkis, et “tegelikult on tegu Siberi elukaga” ning Eestis on teada ainult kuus leiukohta. Kaks Saaremaal asuvat seent ja üks Kagu-Eestis kasvav sel aastal maapinnale ei tulnud.

Oma nime sai seen 1940. aastatel ja tuleneb see sõnast “kähar”. Seoseid võib tekkida ka kährikuga, kuid Parmasto sõnul sel ajal, kui kährikseen esimest korda ühes Saksa ajal ilmunud brošüüris mainimist leidis, kährikuid Eestis veel polnudki.

Kährikseen kuulub kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt II kategooria kaitsealuste seeneliikide hulka, millest pooltele isenditele peab kaitseala olema garanteeritud.

Kährikseent võrreldakse tema välimuse tõttu näiteks nii käsna, aju kui ka lillkapsaga. Inglise keeles ongi nimetus cauliflower mushroom (lillkapsa seen – toim). Fotograafidele üle maailma on kährikseen üks meeldivamaid seeni, mida pildistada.

“Temast on ikka üsna palju pilte tehtud, mida võib Internetist ka leida,” lisas Parmasto.

Eestis kasvab seen üldjuhul männijuurtel, kuid et liigi arvukus on väga väike, siis majanduslikku kahju see ei tee.

Eile oma 79. sünnipäeva tähistanud akadeemik Parmasto tundis heameelt, et Eestis on hakatud seente vastu rohkem huvi tundma.

“Seentest ilmub viis korda rohkem ajalehelugusid ja umbes 10 korda rohkem seeneraamatuid,” võrdles ta praegust olukorda veel mõne aasta tagusega.