Euroopa Liidu liikmena on Eestil põllumajandus taas jalgu alla saamas. 2013. aastani toetab euroliit meid miljardite kroonidega. Eurotoetused moodustavad meie maaharijate ja karjakasvatajate käibest keskmiselt kolmandiku. Selleks ajaks aga, kui rahakraanid kinni keeratakse, peaks omamaine tootmine jalgel olema.

Tänavune aasta andis meie põllumehele julgust, sest mitmes suures Euroopa riigis kestnud põuad ja üleujutused tõstsid teravilja hinda ning Eesti vili leidis tee välismaale.

Võib-olla tähtsamgi signaal on see, et maailmaturul on toiduainetest suur puudus — üha enam põllumajandustoodangust läheb tehniliseks otstarbeks, näiteks Ameerika Ühendriikide maisisaagist 90 protsenti biokütuse tootmiseks. Et niisugune tendents süveneb, on põllumehel mõtet kaaluda pindade suurendamist.

Paraku kaasnevad turgude vallutamisega ohud. Usun, et paljud maainimesed ei julge enam kanu kasvatama hakata. Inimesele ohtlik linnugripp takerdus otse meie lävel, kuid Abja kanafarmist leitud Newcastle’i tõbi andis ettevõtjale ränga hoobi — riik küll kompenseeris lindude maksumuse, kuid tulu jäi saamata ja koostööpartnerid kadusid.

Ohumärke on teisigi. Ka «Sakala» kirjutas viljapuuhaigusest, mis järjekindlalt Eestile läheneb. Hullulehmatõbe pole siinmail veel täheldatud, kuid tihedalt suhtlevas maailmas pole selle saabumine sugugi võimatu. Taani ja Suurbritannia farmerid on mures uue lammaste haiguse pärast, mis sunnib tuhandeid villakandjaid hukkama.

Seega tuleb nentida, et põllumajandus muutub aasta-aastalt üha haavatavamaks nii taime- kui loomahaiguste suhtes.

Meie põllumees peab juba mõtlema ka kaugemale tulevikule. Näiteks sellele, mida toob kaasa ülemaailmne soojenemine. Mõjutamata see meid ei jäta, kuigi paljude analüütikute arvates Eesti kliima sellisel juhul hoopis jaheneks, sest sulav Arktika jää tõkestaks Põhja-Euroopat soojendava Golfi hoovuse pääsu Atlandi ookeani põhjaossa.

Kuulsin ühel põllumeeste koosolemisel arutlust, et ehk on kliima soojenemise korral võimalik Eestis kasvatama hakata kultuure, mida siin praegu viljelda ei saa. Võib-olla oleks see tõesti hea parasvöötme kliimas, kuid ei maksa unustada, et sel juhul kasvavad kohe kulutused taimekaitsele.

Möödunud suvi andis selles osas hea õppetunni kartulikasvatajatele: pehme talv jättis palju kahjureid hävitamata. Vaevu said esimesed maaõunavõrsed nina mullast välja pista, kui kartulimardikad rünnakule asusid. Esimest korda elus võtsin minagi appi mürgi, sest säärast hulka röövikuid ma ei suutnud ära korjata.

Mahepõllundusele annab see kahtlemata suure hoobi ja tõstab keemiavaba taimekasvatuse kulusid.

Üks tulevikumuresid on puhta vee nappus. Praegu veel naudime metsakraavide veerohkust ja ohtraid veesooni ning kurdame isegi oma maade liigniiskuse üle. See aga ei pruugi nõnda jätkuda: Põhja-Eesti karstimaastikel on juba kohti, kus külaelanikele joogivett tsisternis kohale veetakse. Veepuudus pole Eestis enam tundmatu.

Eesti talumees on ikka olnud rahulik ja vaikne askeldaja, kes elab tänases päevas. Tegelikult peaks ta juba praegu tõsiselt mõtlema tulevikule, mil kõik kindlasti muutub. Eesti riik peab hakkama välja töötama tulevast põllumajanduspoliitikat, et muutuv kliima, sagenevad haigused ja toetuspoliitika kadumine meie maaharijatele ja loomapidajatele põhjalikku põntsu ei paneks.