Jõgevamaal väärivad kunagiste mõisaparkide kõrval tähelepanu kolm kiriku ja pastoraadi parki, mis on rajatud omaaegsete pastorite haljastuslike ideede alusel. Et pastoraadid paiknevad kirikute läheduses, siis ongi need pargid funktsionaalselt sarnased ja hõlmavad mõlema hoone ümbrust. Sellisteks parkideks on looduskaitse all olevad Laiuse (pindala 2,8 ha) ja Palamuse (3,9 ha) kiriku park ning Torma pastoraadi park (2,6 ha). Peatume seekord Laiuse kiriku pargil.

Laiuse on Eestis üks tuntumaid kihelkondi ja selle keskusi, siia sõitnule meenutab see nimi ajaloos kuulsaks saanud Laiuse lossi, Rootsi kuninga Karl XII talvitumist, Laiuse mustlasi, oletatava Rootsi kuninga istutatud ja tänaseni säilinud pärna ning teadjamatele ka Laiuse kiriku pikka ja sündmusrohket ajalugu ning mitmeid kuulsaid kirikuõpetajaid. Neist silmapaistvaim ja tuntuim on Laiusel tsaariaja viimaseks pastoriks (tegutses aastatel 1909-1922) jäänud Johan (Juhan) Kõpp (1874-1970), kes on tuntud ka kui usuteadlane, ajaloolane ja haridustegelane ning Tartu ülikooli prorektor ja rektor (1928-1937). Laiuse on ka see õnnelik paikkond Eestis, kus juba 70 aastat tagasi, st 1937. aastal ilmus kihelkonna mahukas (715 lk) ajalugu, autoriks ülalmainitud J. Kõpp. Järgnevas tuginengi paljus sellele suurepärasele käsitlusele.

Laiuse kirik on ehitatud 14. sajandi keskpaiku gooti stiilis kodakirikuna nelinurkse koori ja kolmelöövilise pikihoonena. Hoone paksud müürid on laotud maakivist, sest ehitisel oli ka mõningane kaitseehituslik otstarve. Kirik sai kannatada Põhjasõjas ning on muulgi ajal korduvalt põlenud. Viimased suured põlemised olid 1887. aastal, mil pikne lõi kirikutorni, ning Teise maailmasõja päevil. Kiriku juures paiknes kunagi ka kalmistu, kuhu matmine lõpetati vastavalt Vene keisrinna Katariina II poolt 1772. aastal vastu võetud seadusele.

Pastoraatide juures olid enamasti köögi- ja puuviljaaiad. Nii oli ka Laiusel. On teada, et iga järgnev Laiuse kirikuõpetaja pidi maksma eelnevale teatud tasu köögi- ja puuviljaaia „pärandiks saamise” eest. Tasu sõltus kokkuleppest. Näiteks kirikuõpetaja Paul Roderich Bidder (tegutses Laiusel aastatel 1877-1908) pidi maksma oma eelkäija pärijale 130 rubla. Sealjuures leidis ta, et viljapuuaia maks on täiesti mõttetu ning loobus enese ja oma pärijate nimel oma ametijärglaselt selle sissenõudmisest, lõpetades jäädavalt selle traditsiooni Laiusel.

J. Kõpu kõrval on oma ajalooalaste kirjatööde poolest tuntumad Laiuse kirikuõpetajad Heinrich Johann von Jannau (1753-1821; ametis aastatel 1779-1821) ja tema poeg Heinrich Georg von Jannau (1789-1869; ametis aastatel 1821-1863).

Kuninga puu

Laiuse kirikuaed on tuntud selle poolest, et enam kui 300 aastat tagasi, 1700.-1701. aasta talvel Laiuse lossis talvekorteris viibinud Rootsi kuningas Karl XII istutas enne, kui ta 23. mail sealtkandist lahkus, kirikuaeda kolm pärna. Neist üks hukkus 1856. aasta suvel ja teise saatus on teadmata. Need ongi esimesed teadaolevad puud, mis Laiuse kirikuaeda on istutatud. Tänapäevani on säilinud üks pärn, mida peetaksegi kolmandaks kuninga istutatud puuks. 1976. aastal uurisid puud dendrokronoloog Alar Läänelaid ja ajaloolane Sulev Vahtre. Nende poolt kindlaks tehtud puu tõenäoline vanus lubabki arvata, et tegemist on tõepoolest kuninga istutatud pärnaga. Puu on tänapäeval looduskaitse all ja tähistatud.

Säilinud pärnale pöörasid 1918. aastal esmakordselt tähelepanu J. Kõpp ja arstiteadlane, aastail 1907-1920 Laiusel töötanud Aadu Lüüs. Nad mõõtsid puud ja said selle ümbermõõduks 1,5 m kõrgusel 370 cm (juure pealt 528 cm). A. Läänelaiu ja S. Vahtre andmeil oli puu ümbermõõt 426 cm. Näeme, et pärna tüve raadius 1,5 m kõrgusel on ligemale 60 aasta jooksul suurenenud 59 cm-lt 68 cm-le ehk alla 10 cm (1,6 mm aastas). See näitab aeglast kasvu, mis nii vana puu puhul on loomulik.

J. Kõpp on kirjutanud kõnealuse pärna kohta: “Tugev, tüse, laia võraga puu lahtise platsi ääres paneb oma ülemises otsas keskelt lõhkenud tüvest hoolimata ikka veel vastu tormidele ja sadudele.”

Puud on mõõdetud mitmel korral ning saadud üsna vastakaid tulemusi. Näiteks 1952. a oli puu jämedus rinna (1,3 m) kõrgusel 421 cm, 1985. a 432 cm, 1999. a aga vaid 429 cm, 2005. a juba 437 ja 2007. a jälle 432 cm. See võib tähendada kas seda, et tõeline Karl XII pärn võib siiski olla hukkunud ning selle tähendus on omistatud teisele puule, või siis seda, et mõõtmisel on lihtsalt vigu tehtud. Puu hukkumise versiooni toetab ka asjaolu, et Karli istutatud pärna tüvi oli Kõpu andmetel lõhenenud, mis võis põhjustada puu eluea vähenemise. Samas ei ole välistatud võimalus, et nii vana pärna juurdekasv on peaaegu peatunud või olnud väga aeglane ning tinginud mõõtmisvead.

Hoolitsetuim aed

Teine seik, millega seoses Laiuse kiriku aed tuntuks on saanud, pärineb 1770. aastatest, mil kirikuõpetajaks oli Heinrich Maximillian Mylius (ametis 1746-1779). August Wilhelm Hupeli 1782. aastal avaldatud teose järgi pälvis Laiuse kirikla aed, mille kordategemiseks oli kirikuõpetaja Mylius palju tööd teinud ja kulu kandnud, kogu maal erilist tähelepanu.

19. sajandi teine kümme tõi maale uusi tuuli. 1816. aastal kaotati pärisorjus Eestimaa kubermangus ja 1919. aastal Liivimaal. 1820. aastal võeti Laiusel vastu otsus rajada pärisorjuse kaotamise auks kiriku park. J. Kõpp kirjutab: “1820. a. võeti Laiusel nõuks talurahva vabastamise mälestuseks istutada puiestik kiriku juurde ja ehitada müür kiriku õue ümber.” Otsus võeti vastu sealse kirikuõpetaja H. J. von Jannau ajal. Puude istutamine ja müüri rajamine algas juba uue kirikuõpetaja, eelmainitu poja H. G. von Jannau ametiajal 1823. aastal. Puid istutasid kiriku juurde talupojad.

Kuigi parki korralikult hooldati, tegi aeg oma korrektiive. Pärast kiriku põlemist 1887. aastal asuti kohe hoonet taastama ning põhijoontes sai uuendatud kirik 1890. aastal valmis. Kiriku ümbruse heakord ei vastanud aga uuendatud kiriku väljanägemisele ning 1893. aastal otsustati, et kiriku park vajab põhjalikku korrastamist. Osa puid oli maha langenud, osa oli tulnud maha võtta õnnetuste vältimiseks.

Nüüd tuletas õpetaja P. R. Bidder kogudusele meelde, et kogudusse kuuluvad taluperemehed olid istutanud kiriku puiestiku pärisorjuse kadumise mälestuseks ning palus tuua puid ja istutada neid puiestikku, samuti põõsaid kiriku müüri äärde ja kiriku nurkadesse. Paari järgneva aasta jooksul seati kiriku puiestik üldiselt korda, istutati uusi puid, puude vahele aeti laiad teed, nende äärde asetati hulk pinke istumiseks. Kulud kaeti peamiselt eesti soost koguduseliikmete annetustest.

Mõningate tööde tarvis palus kirikuõpetaja 1896. aasta kevadel veel annetusi ning vabatahtlikke töölisi. Annetuste suhtes ei ole õpetajal nurisemist, kuid “vabatahtlikke” leidus ainult üksikuid. Osa talupoegi olid küll valmis tööle tulema, kuid nõudsid tasu, öeldes: “Kihelkond võib ju maksta.” Viimane väide oli kirikuõpetaja arvates täiesti alusetu, sest neid kulutusi ei tohtinud mitte kihelkonna peale ära jaotada, vaid need tuli kõik katta vabatahtlikest annetustest. Kui puiestik ilusti korda sai, tehti kõik, et inimesed seda hoiaksid. Seepärast keelati murul käimine, puude ja põõsaste rikkumine jne. Seda nõuet korrati kirikus sagedasti. See näitab, kuidas omal ajal kirik õpetas jumalasõna abiga talurahvast nende oma kätega loodut hoidma. Manitsused leidsid ka täit mõistmist. Kadus isegi igivana komme siduda hobuseid kiriku juures kasvavate puude külge.

Säilinud tänaseni

Laiuse kirikut ja pastoraati ümbritsev park on säilinud tänaseni. Tallinna botaanikaaia dendroloogide Jüri Elliku, Olev Abneri jt andmeil oli 2005. aastal siin 29 nimetust puittaimi, millest 17 on võõrliigid. Pargis on hulk põlispuid, neist suuremad on harilik tamm (kõrgus 25 m, jämedus rinnasümbermõõdus 441 cm), mis tuntud Kaarli tammena (Karl XII järgi), ja harilik saar (kõrgus 25 m ja jämedus rinnasümbermõõdus 430 cm). Silmapaistvad on siinse pargi kaheksa euroopa lehist, mille jämedus rinnasümbermõõdus oli 2007. aasta 12. septembril 180-271 cm. Arvatavasti on need istutatud 1893. aastal.

Nn Kaarli tamme juurde võib lisada, et see on üks kolmest suurest tammest, mis kasvavad kiriku peaväravast lõunas. Nende tüvede ümbermõõdud olid A. Läänelaiu ja S. Vahtre järgi 1976. aastal ühe meetri kõrgusel 276, 290 ja 375 cm ning suurim võimalik vanus selle järgi 146, 129 ja 139 aastat. Näeme, et tõenäoliselt on puud istutatud kirikuõpetaja H. G. von Jannau ametiaastatel 1821-1863 ning ilmselt on need isikuloolise päritoluga.

Mõelgem siis tuleval, Laiuse kiriku pargi juubeliaastal tänutundes neile, kelle idee selle pargi sünnitas, ning paljudele talupoegadele, kes need puud istutasid.

HELDUR SANDER,
EMÜ metsanduse ja maaehituse instituudi teadur