„Mul hakkas aias kullerkupp õitsema ja tiigi peal on vesiroosil õiepung küljes,“ helistas selle nädala alguses toimetusse Eevi Nahk Tabivere vallast Juula külast Järveääre talust.

Läksime seda imet oma silmaga vaatama. Ikkagi kolm aastaaega ühes aias korraga -  kullerkupp kui varakevadine lill ja harilikult jaanipäeva paiku õitsev vesiroos hiliste sügislilledega koos. Kullerkupp näitas tõepoolest üht ehtsat kollast õit justkui kevadel ja kaks pungakest oli veel lisakski. Suure õiepungaga uhkeldava vesiroosi oli perenaine aga veepange pannud ning arvas, et  see ikka lahti puhkeda ei jõua, sest vaevalt päikesel oktoobrikuu keskel enam nii palju võimu jätkub.

Silmailu rohkemgi

Tänavune sügis tundub olevat üldse isemoodi. Üks tuttav kõneles neil päevil oma aias ohtralt õitsvatest kannikestest. Endal õnnestus hiljuti metsas seenil käies sinililleõit näha. Järveääre talu aeda on sattunud koguni mitu üllatust korraga. Kui aga selles aias rohkem ringi vaadata, tundub, et omapärased loodusekingid on ilmselt päris õigesse paika juhtunud. Silmailu ja õiterohkust on siin isegi sügaval sügisel ning võib vaid ette kujutada, milline see aed veel kevadel ja suvel välja näeb. Pole ka midagi imestada, kui selgub, et valla heakorrakonkursilt on tulnud kauneima kodu tiitel Järveääre talule juba mitmel korral, tänavusel võidupühal pälviti aga vabariigi peaministri tunnustus ja mastivimpel.

Imetleme mõnusaid nurgakesi, kiviaedasid ja nendega harmoneeruvaid kiviktaimlaid, isemoodi kaminat, kujunevat parki tee ääres jne. Maja ligidal on näha veel mitut värvi roosiõisi, eemal lisavad aiale värve valge ja kollane maran. Sissesõidu juures vaatab kõike seda justkui hindava pilguga vana jalaka tüvest välja saetud suur öökull.

„Ütlevad jah, et mul on siin ilus. Võib-olla on ka, ega ise aru ei saagi. Olen siin ju enamasti kummargil maas, ega siis ühest ruutmeetrist suurt kaugemale ei näe,“ naerab sõnakas perenaine Eevi ja lisab siis: „Aga kui maast üles tõusen ja maja taha lähen, kus mul roosid ja viinamarjad kasvavad, siis olen nagu lõunamaal, õue peal talitades olen perenaine, kiige juures lastelastega vanaema, ja kui õhtul kord tuppa jõuan, mõtlen, et kas kõigel sellel jändamisel ikka mingit mõtet ka on olnud“. Tõsisemaks muutudes tunnistab aga: „Igaüks teeb, nagu talle meeldib ja hing rahule jääb. Kui mõni oma koduuksest välja astudes lööb nõgesed kahele poole, et need ei kõrvetaks, ja ta sellega rahul on, siis on ju kõik hästi. Aga minule meeldib jälle niimoodi. Pensionipõlves saingi alles rohkem aias möllama hakata, varem polnud ju aega, siis sai ainult kodus magamas käidud“.

Juula küla on ilus

Ilus aed on ikkagi aastate töö ja ühekorraga ei sünni midagi, seda peab Järveääre talu perenaine Eevi siiski tunnistama. „Ega minul siin üksi. Juula küla on üldse ilus ja kauni kodu tiitleid meie külla rohkemgi tulnud. Võidupühal käisime Aidus peaministri vimplit vastu võtmas kahekesi, Salme Tallmeister ka,“ ütleb Eevi ning räägib veel Juula küla toredatest ühistest ettevõtmistest, pidudest, kokkutulekutest ja käikudest, sellest, kuidas koos külaplatsi ja bussiootepaviljoni on tehtud, küla nelja eri suunda tähised üles pandud ja nõnda edasi.