Vastuseks Riigikontrolli tähelepanekutele kinnitab Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, et põhjavee kaitse on plaanis siduda senisest veelgi enam riskipiirkondadega. Samuti on kavas teha jõupingutusi toidutootjate teadlikkuse tõstmiseks ja heade keskkonnapraktikate laiendamiseks.

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi põllumajanduskeskkonnapoliitika osakonna juhataja Katrin Rannik kinnitab, et Eestis on väetiste ja taimekaitsevahendite kasutus põllumajandusmaa hektari kohta jätkuvalt Euroopa Liidu väikseimate hulgas ja samal ajal oleme ligi veerandini ulatuva mahepõllumaa osakaaluga EL-is esimeste seas. „Sellest hoolimata mõjutab toidutootmine meie veekeskkonda ning põhja- ja pinnavette sattuvate väetise- ning taimekaitsevahendite jääkidega tuleb aktiivselt tegeleda, sest ka puhas vesi on toidujulgeoleku oluline osa,“ möönis ta.

Kuna põllumajanduslik surve põhjaveele on valdavalt hajus, on väetiste ja taimekaitsevahendite jääkide täpset päritolu ning konkreetsete meetmete mõju keeruline eristada. Mõlemat mõjutavad korraga nii mullastik, ilmastik, põllukultuurid, väetamine, taimekaitse, veerežiim sealhulgas maaparandussüsteemid kui ka tootmispraktikad. „Kuna hõreda seirevõrgu korral võivad üksikud leiud statistilist pilti tugevalt mõjutada, tuleb suuremat tähelepanu pöörata piirkondadele, kus toitainete põhjavette sattumise oht on suurem,“ sõnas Rannik.

Veekaitsemeetmed vajavad täpset sihitamist

Üheks suurimaks ja ettearvamatumaks toitainete põhjavette ning veekogudesse  sattumise mõjutajaks on ilmastik, sest suur sademete hulk ja liigvesi viivad toitaineid mullast välja. Seejuures on äärmuslikud ilmastikuolud nagu paduvihmad ja põuad Eestis kliimamuutuste tõttu sagenemas. „Soodsa ilmastikuga aastatel on toitainete kasutamine meie toidutootmises efektiivne,“ märkis Rannik.

Toidutootmise mõjude vähendamine põhjaveele peab Ranniku sõnul edaspidi põhinema riskipõhisel lähenemisel, kuna ühetaolised meetmed ei pruugi anda parimat tulemust olukorras, kus riskid on piirkonniti ja mullastiku lõikes erinevad. „Meetmed tuleb suunata eelkõige sinna, kus põhjavesi on haavatavam ja põllumajanduslik koormus suurem,“ toonitas ta. Selliselt on EL-i ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) spetsiifilised veekaitsetoetused sihitatud ka praegu, suunates põllumajanduslikku maakasutust suurima riskiga piirkondades rohkem rohumaapõhiseks.

Toidutootmise keskkonnamõju saab vähendada

Kuigi toitainete põhjavette imbumist ei ole võimalik täielikult nulli viia, sest see toimub ka looduslikes protsessides, saab seda erinevate meetmetega oluliselt leevendada. „Regionaal- ja Põllumajandusministeerium toetab põllumajanduspoliitika fondide kaudu toidutootjate teadlikkuse tõstmist, investeeringuid ja häid keskkonnapraktikaid, mis tagavad väiksema väetiste ja taimekaitsevahendite vajaduse ning vähendavad nende põhjavette sattumise riski,“ rääkis Rannik. Riskide vähendamisele aitavad tema sõnul kaasa õiged külvikorrad, haljasväetised, vahekultuurid, puhverribad, talvine taimkate, täppisväetamine, mahepõllumajanduse praktikad ja kaasaegsed sõnnikuhoidlad. „Teadusuuringutega heaks kiidetud tegevused on aidanud kaasa toitainete põhjavette sattumise vähendamisele, kuid põhjavee ja veekogude seisund vajavad jätkuvalt tähelepanu,“ nentis ta.

Veekaitsemeetmetega on Ranniku kinnitusel kavas jätkata ka järgmisel EL-i eelarveperioodil aastatel 2028–2034 ning põhja- ja pinnavee kaitse siduda senisest veelgi enam riskipiirkondadega. „Kuna keskkonnainvesteeringud on pika tasuvusajaga ja vähendavad sageli tulukust, vajavad toidutootjad riigi tuge, et kulud ei kajastuks toidu hinnas,“ sõnas Rannik ja lisas, et tuleviku eesmärk on luua meetmepakett, mis vähendaks hajukoormust, kuid hoiaks toidutootmise konkurentsivõimet. „Tuleb leida tasakaalupunkt, et toidutootmine tagaks toidujulgeoleku, toetaks regionaalarengut ja majandust ning oleks ka keskkonnasäästlik.“

Allikas: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi 8. juuli 2026 pressiteade