Viljandimaa suurima istikupakkuja, Pollis asuva Seedri puukooli peremees Elmar Zimmer ütleb, et istikuid soovitakse iga aastaga järjest rohkem ja hoogustunud on suurte õunaaedade rajamine.

Seedri puukooli tulijatele tormab väravas vastu sõbralik peni nimega Dolly. Koer kohtleb iga külalist aupaklikult, liputab saba, nuusutab ja hüpleb ennastunustavalt.

«Talle meeldib hirmsasti autoga sõita: üks klient avastas meilt lahkudes koera oma masinast,» muheleb Elmar Zimmer oma lemmikust kõneldes.

Koera sõidud jäävad enamasti lüheldaseks, hoopis pikemad on peremehe müügireisid.

Mustlaselu on lõppemas

Taasiseseisvumise algusest on ta igal aastal istikuid täis kaubaautoga Eestile peale teinud mitu tiiru. Teda on nähtud aianduse kohta tarkuseteri ja vahedaid lustilugusid puistamas kõikvõimalikel laatadel ja turgudel ning enamasti on tema kõnelemist kuulanud pikk järjekord.

«Sel aastal tegin müügiringi kevadel, aga sügisel paljudesse kohtadesse ei jõudnud, sest osa liike lõppes ja ma ei tahtnud inimesi narrima minna,» seletab Zimmer.

Uut ringireisi alustab ta järgmisel kevadel ning siis on tema sõnul taas täisvalik müügis. Siiski on selliste käikude osa järjest kahanenud ning aednik ennustab, et külast külla istikute pakkumine lõpeb mõne aasta pärast.

«Lääne-Euroopas seda enam ei tehta. Kui spetsiaalsed istikupoed kosuvad ja kogu Eestis levivad, on inimesel mugavam sinna minna ja valida,» usub Zimmer. Juba praegu müüb ta kolmandiku toodangust kauplustesse, sama palju taimi leiab ostja, kes on tulnud tema juurde koju. Kohapeal on valik muidugi kõige suurem.

«Kord tuli siia vanapaar, kel on kodus väike aed,» jutustab aednik. «Algul uurisid nad minivorme, aga siis märkasid Kreeka pähkli puu istikut. Selgitasin, et see kasvab hirmus suureks, ja üritasin väiksemaid taimi pakkuda. Nad kuulasid mu juttu väga tähelepanelikult, aga lõpuks ütlesid, et võtavad ikkagi pähklipuu, ning lisasid, et eks lapsed pärast vaata, mis nad sellega teevad.»

Rahva ostujõud on kasvanud

Seedri puukool müüb põhiliselt tarbepuid ja -põõsaid, aga inimeste ostujõu tõustes on hakanud rohkem pakkuma ka ilutaimi.

Tänapäevaseid viljapuusorte ostetakse Zimmeri sõnutsi väikeaedadesse vähe. Õunapuudest soovitakse rohkem selliseid vanu ja tuntud nimesid nagu ‘Valge klaar’, ‘Suislepp’, ‘Martsipan’, ‘Sügisdessert’ ja ‘Kuldrenett’.

Teadlikumad ostjad, näiteks need, kes rajavad suurt tootmisaeda, võtavad aga tänapäevaseid sorte, mis annavad kvaliteetsemat toodangut. ´

Zimmer kiidab doktor Kalju Kase uuemaid sorte ning räägib, et oma aeda tasuks muretseda ‘Krista’, ‘Liivika’ ja ‘Katre’ nimega puid. «Tarbeaedades peab õun viimase malli peal olema, sest mujalt maailmast tuuakse korralikku toodangut,» selgitab ta. Tema tähelepanekute järgi on Eestis viimastel aastatel hoogustunud suurte õunaaedade rajamine ja mitu neist on loodud Seedri puukooli istikutega.

Kuigi tegemist on suure investeeringuga, mis ulatub 200 000 kroonini, tasub see aedniku arvates end pikas perspektiivis ära. Tänapäeval on aretatud väga intensiivseid õunapuusorte, mistõttu on võimalik esimene korralik saak saada juba kolm-neli aastat pärast istutamist. Puukooli juht ennustab, et kohaliku õuna defitsiit kestab meil siiski veel mitu aastat, sest tootmisaedu napib.

Viimastel aastatel on Seedri puukool hakanud müüma niinimetatud perepuid, millele on poogitud mitu sorti. Sellisel puul võivad viljad valmida eri ajal.

«Pirnid ja maguskirsid vajavad enamasti tolmlemiseks kõrvale teist sorti, nende puhul oleme perepuu loomisel seda arvestanud,» lausub Zimmer.

Ühe sordiga viljapuuistik, niinimetatud soolopuu maksab 150 krooni, perepuu aga 400 krooni. Kuigi sellised taimed on väga populaarsed, ei ole neid kavas esialgu suurel hulgal kasvatada, sest see on töömahukas.

Välismaale läheb istikuid vähe

Elmar Zimmer räägib, et Euroopa Liiduga ühinedes ei suutnud Eesti riik korrastada pabereid selle kohta, et siin pole bakterpõletikku, mistõttu kahel esimesel aastal läände istikuid müüa ei saanud. Soomlased ostsid Lätist ja Leedust, kus dokumendid olid korras.

«Nüüd, kui nimetatud haigus on jõudnud meie lõunanaabriteni, oleks soomlastel ostuhuvi, aga siseturu suure nõudluse tõttu meil ekspordiks istikuid eriti ei jagu. Meie viljapuuistik läheb Soome 10 euroga (150 krooni), seal müüakse neid 25—30 euroga. Sisendmaterjalid peame nagu Põhjamaadki ostma maailmaturu hinnaga, ainult tööjõud on veel odavam,» selgitab Zimmer.

Istikute kasvatamine nõuab palju käsitsitööd, mistõttu tööjõukulu on suur. Tänu müügihindade tõusule on Seedri puukool saanud viimastel aastatel palgalistele rohkem maksta.

«Meil töötab märtsist oktoobrini viis inimest, abikaasaga oleme rakkes aasta läbi,» kõneleb Zimmer.

Varasematel aastatel on abis käinud aianduskooli praktikandid, kuid mullu ei tulnud Seedri puukooli kedagi. «Noored ei taha enam füüsilist tööd teha, parema meelega istuvad kusagil poes,» leiab peremees.

Järgmiseks aastaks on jõutud siiski eelkokkuleppele Eesti maaülikooliga, kust tulevad praktikale aianduse eriala tudengid. «Tipphooajal kulub meile lisatööjõud marjaks ära.»

Zimmer põhjab Eesti seadusi, mis kohustavad hooajatööliste palkadelt maksma mõttetut töötuskindlustust. «Tööd jagub vaid seitsmeks-kaheksaks kuuks aastas, aga seaduse järgi saab töötu kindlustustasu alles 12 kuu töötamise järel,» selgitab ta. «Loogiline oleks maksta hooajatöölistele töötuskindlustust proportsioonis ametis oldud ajaga nagu tsiviliseeritud riikides. Talvekuudel peavad minu töölised leppima töötu abirahaga.»

Kui paljasjuursed taimed on mõistlik maha panna sügisel ja kevadel, siis nõuistikuid, millele on üle läinud Seedri puukool, võib Zimmeri sõnutsi istutada igal ajal, kui labidas mulda läheb ja maa pole külmunud. Istutamisajast olulisem on hoopis korralik hooldamine.

«Taime peab asetama võimalikult heasse keskkonda. Mullapalliga anname kõva väetisevaru kaasa, aga Eesti pinnas on enamasti üsna vaene ning kui ei kasta ega väeta, võib taimel raskeks minna. Teda tuleb ahvatleda juuri laiali ajama,» toonitab aednik.