Üha sagedamini soovivad tuntud inimesed, sisuloojad või lihtsalt hea ideega ettevõtjad tulla turule päris oma toidu- või joogitootega. Idee võib sündida koduses köögis, koostöös tootjaga või soovist pakkuda oma jälgijatele midagi täiesti uut.

Ent enne, kui toode jõuab poeriiulile peab mõistma, et toiduga kaasneb vastutus. Kui toodet pakutakse tarbijale järjepidevalt, ei ole see enam lihtsalt tore katsetus, vaid toidu käitlemine. See tähendab nõudeid, ohutust, märgistust ja selget vastutust ka siis, kui toote valmistab tegelikult mõni teine ettevõte. Põllumajandus- ja Toiduameti toiduohutuse valdkonnajuht Triinu Allika selgitab, millega peab arvestama, kui soovid tulla turule oma tootega.

1. Millal muutub toidu või joogi valmistamine toidukäitlemiseks?

Kui tekib idee valmistada toitu ning seda tarbijale järjepidevalt pakkuda, kas tasuta või tasu eest, on tegemist toidu käitlemisega.

See tähendab, et ettevõtjal tekivad konkreetsed kohustused. Näiteks tuleb oma tegevusest teavitada Põllumajandus- ja Toiduametit või vajadusel taotleda tegevusluba. Samuti tuleb tagada nii toote kui ka tootmise ohutus, omada enesekontrolliplaani ehk läbi mõeldud süsteemi, mille abil ettevõte kontrollib ja tõendab toiduohutuse tagamist, ning veenduda, et tootel olev informatsioon oleks korrektne, õige ja lubatud.

2. Mis teave peab kindlasti olema toidutoote pakendil?

Pakend ei ole ainult ilus kujundus või koht, kuhu panna toote nimi ja pilkupüüdev lubadus. Pakendil oleva info eesmärk on anda tarbijale vajalik teave, et ta saaks teha teadliku valiku.

Toidu märgistamine, esitlemine ja reklaam ei tohi eksitada tarbijat toidu iseloomulike tunnuste, omaduste või toime osas ning lisaks ei tohi toidule omistada haigusi vältida aitavaid, leevendavaid või ravivaid omadusi.

Kui toidu kohta soovitakse esitada väited, et toidul on teatavad kasulikud toitainelised omadused toitainete või muude ainete/energiasisalduse tõttu, siis selleks tuleb järgida väidete esitamise reegleid, mis on leitavad siit. Kui aga soovitakse kasutada tervisealast väidet, siis tuleb meeles pidada, et väidet saab esitada ainult selle toitaine, aine, toidu või toidugrupi kohta, mille puhul on väide lubatud, ja mitte toiduainet kohta, mis seda sisaldab, nt vitamiin C väidet „aitab kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest“ ei saa üle kanda mustasõstramarjadele, kuigi need C-vitamiini märkimisväärselt sisaldavad.

Kohustuslik on pakendile lisada toidu nimetus, koostisosade loetelu, koostisosade kogused, toidu netokogus, minimaalne säilimise tähtpäev, säilitamise ja/või kasutamise eritingimused, toidukäitleja ehk valmistaja, tootja, pakendaja või müüja ärinimi ja aadress, vajadusel tarvitamisjuhis ning toitumisalane teave.

Oluline on ka see, kuidas info on esitatud. Allergiat või talumatust põhjustavad ained peavad koostisosade loetelus olema selgelt eristatavad. Kohustuslik teave peab olema pakendil silmatorkavas kohas, hästi märgatav, selgesti loetav ja vajadusel ka kulumiskindel.

3. Kes vastutab toote nõuetele vastavuse eest: kas see, kes toote tellis ja seda turustab, või see, kes selle tegelikult valmis toodab?

Toote nõuetekohasuse, sealhulgas ohutuse eest vastutab iga lüli käitlemisahelas ning iga osapool peab järgima nõudeid, et toote ohutus oleks tagatud. Tootja vastutab tootmises, tarnija toidu vedamisel jne. Tootel oleva teabe eest vastutab käitleja, kes on märgitud teabel toote turule viijana. Üldjuhul on selleks tellija–turule tooja ehk nn peatöövõtja.

Tootel oleva teabe eest vastutab aga käitleja, kes on märgitud teabel toote turule viijana. Üldjuhul on selleks tellija–turule tooja ehk nn peatöövõtja. Seetõttu lasub lõplik vastutus suuresti temal — ka siis, kui toote valmistab füüsiliselt mõni teine ettevõte.

4. Milliseid vigu teevad alustavad toote tellijad kõige sagedamini pakendil ja turunduses?

Suurim murekoht on käitlejate teadlikkus toiduohutusest ja nõuetest, mis toidu käitlemisele kohalduvad. Alustada tuleks nõuetega tutvumisest, näiteks PTA kodulehel, ning oma tegevusest tuleb asutust teavitada.

Mis puudutab toidu märgistust ja toitumisalast teavet, siis on tegemist keerulise teemaga. Selleks on loodud mitmeid juhismaterjale ja ka märgistuse käsiraamat. Üks suurimaid eksimusi on see, et toidule püütakse omistada erinevaid väiteid. Tegelikult on väidete kasutamine rangelt reguleeritud ning Euroopas on selleks vastav määrus, mis sätestab, millisel juhul ja mida tohib või ei tohi toidu kohta öelda. Kindel põhimõte on, et toit, sealhulgas toidulisand, ei ole ravim ning seetõttu ei saa sellele omistada ravivaid omadusi.

5. Millised dokumendid ja protsessid peavad ettevõttel olema korras enne, kui toode müüki jõuab?

Enne toote müüki jõudmist peab ettevõttel olema toote kohta tehnoloogiline kirjeldus ja enesekontrolliplaan. Need kirjeldavad, kuidas toodet valmistatakse ning kuidas selle käigus tagatakse toidu ohutus.

6. Mida peab ettevõtja tegema, kui pärast toote turule jõudmist selgub, et märgistuses on viga või toode võib olla ohtlik?

Kui käitleja avastab, et tema toote märgistusel on eksimus, tuleb märgistus korrigeerida ja korda teha. Tarbijat eksitada ei tohi.

Kui aga selgub, et toode on ohtlik, tuleb see esimesel võimalusel müügilt kõrvaldada, teavitada sellest tarbijaid ja võimalikke seotud ettevõtteid ning alati ka Põllumajandus- ja Toiduametit.

Allikas: Põllumajandus- ja Toiduameti 30.06.2026 pressiteade