Loodusmees Peeter Hussar ei küsi, miks linnud sügiseti lõunasse lendavad. Teda hämmastab hoopis, mis hea pärast nad kevadel põhja tagasi kolivad. Ja sageli võtab ta looduse asjades endale vabaduse lihtsalt imestada.

“Kui oled põhjamaa inimene, siis märkad lindude rännet. Linnud tulevad ja lähevad, aga sina pead siia jääma. Pead üle elama vaikse trööstitu talvise aja. Sul ei ole valikut,” arutleb Peeter Hussar looduse palge üle.

Mida teie arvates vastaks ema XXI sajandil oma viieaastase lapse küsimusele, miks linnud lõunasse lendavad?

Ma arvan, et ta ei oskaks vastata. Ka 150 aastat tagasi ei oleks osanud. Siis öeldi, et linnud läksid järvemudasse. See arusaamine on küll väga oluliselt muutunud, kuid mida on lapsel või emal selle tarkusega peale hakata?

Kuigi arvan, et seitsmenda klassi laps oskaks sellele küsimusele paremini vastata, sest tema jaoks on see uus avastatav asi. Aga tema vanemale on nii palju uut infot peale tulnud, et ta ei mäleta koolis õpitut ega taipa ka ise enam jälgida.

Tegelikult ei ole minu jaoks küsimus, miks linnud lõunasse lähevad, vaid miks nad põhja lähevad. Miks nad ei võiks olla kogu aeg lõunas, kus on hea soe ja toitu küll?

Mingil põhjusel siin põhja pool see vaba ruum, mis eluks sobib, hõlmatakse igal juhul. Ja siis tekibki küsimus, et kus on nende kodu - kas põhjas või lõunas.

Ränne on iseenesest väga kurnav. Nad lähevad tuhandete kilomeetrite kaugusele pesitsema ainult sellepärast, et seal on piisavalt toitu.

Väikeste lindude maksimaalne eluiga on 6-7 aastat, kuid keskmine eluiga on poolteist aastat - enamik sureb esimesel rändeaastal erinevatel põhjustel. Äramineku põhjus ei ole otseselt see, et linnul on külm, vaid et külmal ajal ei ole talle sobivat toitu.

Muide, ka rasvatihased, kes tunduvad meile paigalindudena, ei ole seda tegelikult.

Rasvatihane, kes elab Lapimaal, peab sealt talveks ära tulema, sest süüa ei ole. Aga ta ei pea lendama tuhandeid kilomeetreid üle Jyväskylä tihaste, vaid ta lendab 300-400 km Jyväskylässe ning sealsed tihased lendavad omakorda Helsingi alla. Ja Helsingi tihased lendavad Eestisse, meie omad jälle põrutavad Leetu.

See ei ole mõtestatud tegevus, vaid geenimälu, tung liikuda. Kes selle looduses ära jagas, seda ma ei tea. Jätan endale vabaduse lihtsalt imestada, et vaata, kui vahvalt on asi korraldatud.

Pääsuke aga peab lendama Sahara taha, sest tema on nõnda arenenud, et peab putukaid sööma.

Mis te arvate sellest, kui inimene talveks siia jäänud linde toidab?

Sadu tuhandeid aastaid on linnud saanud hakkama, ilma et inimene oleks neid toitnud, ja see on pannudki neid lõuna poole lendama. Tihtilugu tundub, et lindude eest hoolitsemist pole vaja mitte niipalju linnule, kui inimesele endale.

Aga näiteks kühmnokk-luiged ei taipa talveks ära lennata. Nemad on algselt pärit Aasiast, keskajal Euroopas levima hakanud ning siin hästi kohanenud linnud. Aasias ei olnud neil vaja kuhugi lennata ja seepärast ei ole neil ka geenimälus seda tungi. Kuid kui jää on nihkunud kaldast nii kaugele, et linnu kael küünitadeski põhjani ei ulata, ei ole tal midagi süüa. Kui toitu kätte ei saa ning ära ei märka lennata, siis nad paratamatult hukkuvad.

Seevastu Kanada lagle toodi Euroopasse sisse Ameerikast. Tema geenimälus on tung minna lendama ja otsida endale paremat paika. Ta ei tea täpselt, kuhu liikuda, aga tal on tung lennata ja kas või pooleldi juhuslikult jõuda sobivasse kohta.

Kas tänavu on lindude ränne millegi poolest omapärane?

Hanedega on see lugu, et igal sügisel nad meil ei peatu, sest aastati nende rännuteed pisut erinevad, sõltuvad ilmadest. Kui ilm on soodne ja sööki jagub, siis püsivad haned paigal, kuni ilmad lähevad kehvaks. Nii et hanejahti saab pidada kord mõne aasta takka, ja see on iseenesest tore, sest siis inimene märkab neid. Kui nad käiks igal aastal, siis poleks see sündmus.

Sel aastal lendasid haned poolteise päeva jooksul põhjarannikult Haapsalu ja Pärnu suunas. Muidu lendavad nad mööda mereäärt idast läände, nüüd kirdest edelasse. Ma ei mäleta, et oleksin varem märganud, et see rände suund on sügisel sedapidi.

Kuidas oskab näiteks valge-toonekurg kevadel oma pesapaika tagasi tulla?

Kõik linnud pöörduvad samasse kohta tagasi, see tähendab - vanad linnud tulevad. Looduses on asjad häbemata lihtsad: pesapaigaga on hulga tööd, miks ta siis mujale peaks minema. Ja muide, valge-toonekured ei lenda tagasi samas parves, isaslind tuleb tavaliselt kümmekond päeva varem.

Ja tõenäoliselt mõtlevad mõlemad kaaslast vanas pesas nähes: ohoh, sina, kallis, ka siin. Kui naaseb ainult üks paarilistest, siis võtab ta mõne vaba sümpaatia uueks kaasaks. Isaslinnu loogika on võimalikult palju oma geene jätta, kuid emane teeb valiku, kellega järglasi saada.

Kuidas nad aga oma vana pesitsuskoha üles leiavad, ma täpselt ei tea.

Pikematel vahemaadel orienteerudes võib neid aidata magnetväli.

Näiteks on uuritud kirjatuvide aju ja avastatud piirkond, mis reageerib magnetväljale ja mille järgi oskab lind suunda jälgida.