Sagadi metsakeskuse arendusjuht bioloog Asta Tuusti räägib järgnevalt, miks lähevad sügiseti lehed puudel kirjuks ning langevad maha.

Sügisene värvide pillerkaar pühib puudelt harjumuspärase turvalise leherohelise. Tegelikult on need kollased ja oranžid värvained, karotenoidid, olemas kogu suve, kuid neid varjutab klorofülli roheline värvus. Elu Maal sõltub klorofülli imepärasest võimest salvestada Päikese energiat, tootes selle arvel orgaanilisi aineid, mis toiduahelate kaudu inimesteni jõuavad. See protsess, mis kooliõpikuist on fotosünteesina tuntud, varustab meidki hapnikuga.

Klorofüll laguneb suhteliselt kergesti. Päeva lühenedes ja esimeste külmade saabudes enam klorofülli ei teki. Nähtavale ilmuvad varjatud kollakad toonid. Sama võime näha põua ajal: kui lehtedest klorofüll kaob, muutuvad need kollaseks.

Pidulikke punaseid toone saame nautida, kui sügis on päikeseline ja öökülmad, mis klorofülli lagundavad, saabuvad vara. Siis lisanduvad puude värvipaletti uued värvained, mille tootmiseks vajavad puud suhkruid ja piisavalt eredat valgust. Kui sügis on pikalt soe ja vihmane, jõuavad suhkrud lehtedest juurtesse liikuda ning punase värvaine, antotsüaani, valmistamiseks ei ole enam piisavalt toorainet. Sel juhul peame leppima pleekinud sügisvärvidega.

Liigikaaslaste isikupära

Mõnikord näeme, et kõrvuti kasvavatel sama liiki puudel ühel on lehed juba sügisvärvides, teisel suviselt rohelised. Puudel, nii nagu inimestelgi, sõltuvad tunnused pärilikkusest. Kui mõni inimene läheb päevitades kiiresti pruuniks, siis teine peab leppima punetava ja kestendava nahaga. Nagu eespool juttu oli, sõltub värvus lehtede rakkudes toimuvatest protsessidest, mida suunavad pärilikkuse alged - geenid. Mõne puu geenid võimaldavad sügisel toota klorofülli teisest liigikaaslasest kauem ning sügisvärvid ilmuvad lehtedes nähtavale hiljem.

Miks lehed langevad

Üldjuhul puude lehed sügisel varisevad. Tundub, et puu poolt on see pillamine - igal kevadel uusi lehti kasvatada ja sügisel need lihtsalt maha heita. Kuid puu on kokkuhoidlik ja lehti langetades ei loobu ta kõigist orgaanilistest ainetest. Need liiguvad leherootsu kaudu okstesse, tüvesse ja juurtesse. Seejärel tekib leherootsu alusele eriline eralduskiht ning leht kukub maha. Oksale jääb huvitav lehearm.

Ka igihaljastel puudel lehed langevad, aga mitte üheaegselt, ning nende eluiga on pikem.

Puud peavad lehtedest loobuma selleks, et takistada vee aurumist lehtede õhulõhede kaudu. Ilus suur lehtpuu võib ööpäeva jooksul kaotada aurumise tõttu isegi 300 liitrit vett. Talvel ei saa puud külmunud pinnasest vett kätte ja veekaotus võib saada puule saatuslikuks. Igihaljastel puudel on tugev kaitse: lehed on väikesed, kitsad, kaetud vahakihiga, et aurumist takistada. Muidugi aurub talvel vett ka raagus puust.

Puude külmakindluse tagavad vee aurumist vähendavad tunnused - vahakiht või karvakesed pungadel, korp puutüvedel, väikesed lehearmid. Mida põhjapoolsemad liigid, seda väiksem on neil vee aurumine läbi pungade ja okste.