Uuendatud Eesti imetajate levikuatlas on valmimas ja annab ajakohase ülevaate kõigi Eesti looduses vabalt elavate imetajaliikide levikust. Atlase kaardilugu põhineb erinevatesse andmebaasidesse salvestatud vaatlusandmetel, mis on jagatud kahte perioodi: 1980–1999 ja 2000–2025.

Kaardilugu ei olnud 2026. aasta veebruarist tehnilistel põhjustel ajutiselt kättesaadav, kuid on nüüd taas avalikult kasutatav ja uueneb jooksvalt. Atlas võimaldab võrrelda liikide levikut erinevatel ajaperioodidel ning paremini mõista, kuidas kliimamuutused, maakasutus ja elupaikade muutused mõjutavad meie loodust.

Viimase veerandsajandi jooksul on Eesti maastikud ja maakasutus oluliselt muutunud. Põllumajandusmaade kasutuse vähenemine, metsade struktuuri muutused, valglinnastumine ning taristu ja taastuvenergia arendused on mõjutanud paljude liikide elupaiku ja levikut. Muutunud on ka looduskasutuse ja -kaitse reeglid, sealhulgas on loodud uusi kaitstavaid alasid ning planeeritud rohevõrgustik. Mõne liigi jaoks on need muutused loonud uusi võimalusi, samas kui teiste elupaigad on vähenenud või killustunud.

Viimase 25 aasta jooksul on Eestis tuvastatud neli uut imetajaliiki. 2013. aastal registreeriti Eestis esmakordselt šaakal (Canis aureus), 2014. aastal kinnitati varasemate säilikute analüüsi põhjal väike-vesimuti (Neomys milleri) esinemine, 2019. aastal leiti metslemming (Myopus schisticolor) ning 2025. aastal nahkhiirlaste sugukonda kuuluv euroopa laikõrv (Barbastella barbastellus).

Võrreldes perioodiga 1980–1999 on märgatavalt laienenud karu, ilvese, saarma ja kopra levik. Neid liike võib tänapäeval kohata nii Mandri-Eestis kui ka suurematel saartel. Samuti on Mandri-Eestis oma levilat oluliselt laiendanud punahirv ja kivinugis. Seevastu puuduvad käesoleval sajandil andmed euroopa naaritsa vaatlustest Mandri-Eestis. Samas, tänu ligi 40 aastat kestnud tehistingimustes paljundamisele ja loodusesse asustamisele, on Hiiumaal kujunenud looduses sigiv naaritsa asurkond ning liigi taasasustamine jätkub Saaremaal.

Märkimisväärsed muutused on toimunud ka lendorava ja ondatra levikus. Kui sajandi alguses võis lendoravat kohata ka veel Rapla- ja Pärnumaal, siis praegu on liik säilinud vaid Virumaal Alutaguse piirkonnas. Ondatra oli eelmise sajandi lõpus Mandri-Eestis laialt levinud, kuid 2000. aastate alguseks oli liik Eestis ja laiemalt Baltikumis praktiliselt hävinud. Viimastel aastatel on ondatra taasasustanud Narva jõe ja Emajõega seotud veekogusid.

Mitme liigi puhul ei võimalda olemasolevad vaatlusandmed veel teha kindlaid järeldusi leviku muutuste kohta. Täiendavaid andmeid on vaja näiteks tuhkru ja nirgi leviku hindamiseks saartel ning kärbi leviku täpsustamiseks Mandri-Eestis. Samuti vajab täpsustamist mõlema Eestis esineva siililiigi – hariliku siili ja kaelussiili – levik.

Nii nagu täienevad teadmised erinevate liikide levikust, ajakohastuvad ka atlase kaardid. Seetõttu ootame loodushuvilisi osalema loodusvaatluste kogumises ning liituma vabatahtlike loodusvaatluste projektidega. Uuri lähemalt Loodusveebist.

Eesti imetajate levikuatlase andmestikku koondab Keskkonnaagentuur koostöös Eesti Terioloogia Seltsiga ning see on oluliseks allikaks nii liikide ohustatuse hindamisel Punase nimestiku koostamisel kui ka direktiivide aruannete koostamisel.

Allikas: Keskkonnaagentuuri 27.05.2026 pressiteade