Iga kolmas ELi õigusaktidega kaitstud elupaik sõltub vähese intensiivsusega ehk ekstensiivsest karjatamisest. Täna avaldatud EEA (European Environment Agency) ülevaate kohaselt on vaja 10–15% kogu ELi veiste, lammaste ja kitsede arvust, et säilitada ELi elupaigadirektiiviga kaitstud elupaiku ekstensiivse karjatamise abil.

Majanduslik surve ja tehnoloogilised muutused on toonud kaasa tugeva ülemineku kaasaegsetele põllumajandussüsteemidele, kus kariloomi peetakse enamiku või kogu aasta jooksul laudas. Selline põllumajandussüsteemi muutus on viinud karjatamisest sõltuvate elupaikade majandamisest loobumiseni.

EEA ülevaade „Ekstensiivsed karjakasvatussüsteemid ja loodus Euroopas” näitab, et Euroopa Liidu (EL) elupaigad, mis saaksid kasu karjatamisest või niitmisest, hõlmavad märkimisväärset pindala: vähemalt 35 miljonit hektarit, mis moodustab umbes 22% kogu ametlikust põllumajandusmaast.

EEA hinnangul piisaks karjatamisest sõltuvate kaitstud elupaikade ala hooldamiseks umbes 10–15%-st ELi 27 liikmesriigi veiste, lammaste ja kitsede koguarvust, kui need oleksid asjakohaselt jaotatud. See vastab umbes 7,8 miljonile loomale kogu EL 27 riikides.

Ekstensiivse karjatamise vähenemine Euroopas

Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt on ekstensiivse ja segakarjakasvatusega tegelevate põllumajandusettevõtete arv aastatel 2010–2020 vähenenud üle 70%.

Lisaks on suur osa intensiivsetest loomakasvatussüsteemidest koondunud ELi kõige tootlikumatesse piirkondadesse, samas kui ekstensiivsel karjatamisel põhinevad süsteemid asuvad peamiselt vähem tootlikes ja kaugemates piirkondades. 

Ekstensiivsete loomakasvatussüsteemide vähenemine ja loomade ning elupaikade asukoha võimalik geograafiline mittevastavus suurendavad ohtu, et hooldamata jäetakse elupaigatüübid, mille säilimine sõltub karjatamisest või niitmisest.

Karjatamine aitab kaitsta ökosüsteeme ja liike

Põllumajandusloomade (nagu veised, lambad, kitsed ja hobused) karjatamine on traditsiooniliselt mänginud olulist rolli Euroopa ökosüsteemide kujundamisel ja maastikutulekahjude ohu vähendamisel. Põllumajandusloomad asendasid rolli, mida varem täitsid suured looduslikud rohusööjad, nagu ürgveised, piisonid või metshobused.

Karjatavad loomad aitavad luua struktuurilt mitmekesist taimestikku, kus vahelduvad tihedamad ja hõredamad metsaalad ning põõsaste või rohttaimedega domineeritud alad. Karjatamine on soodustanud ja hoiab ka edaspidi alles rohumaid ja nendega seotud looduslikke õistaimi. Suured rohusööjad loovad avatud maapinda nii tallates kui ka kaevates toitu otsides ning nende sõnnik on paljude putukate ja lindude jaoks oluline toiduallikas.

Rohumaaelupaigad on hea näide sellest, miks Euroopas on ohustatud liikide säilitamiseks vaja ekstensiivset karjatamist (või niitmist).  Näiteks sõltub 92% ELi õigusaktides loetletud kaitstud liblikaliikidest ekstensiivselt majandatavatest rohumaadest. Lisaks moodustavad püsirohumaa elupaikadest sõltuvad niidulinnud suure osa kõigist kaitstud linnuliikidest. Euroopa poollooduslikes elupaikades elab märkimisväärne osa mandri endeemsetest liikidest: 18,1% Euroopa endeemsetest soontaimedest 18,1% leidub rohumaaökosüsteemides ning 15,5% nõmmedes ja põõsastike elupaikades.

Poliitiline toetus loomakasvatusstrateegiale

Euroopa Komisjon töötab praegu välja loomakasvatusstrateegiat, mille eesmärk on edendada ELi loomakasvatussektori ja põllumajandus-toiduahela konkurentsivõimet, vastupanuvõimet ja jätkusuutlikkust. EEA täna avaldatud ülevaade näitab, kuidas hästi kavandatud karjatamisstrateegia võiks olla kasulik ka Euroopa ökosüsteemidele ja looduslikele liikidele.

Samal ajal toetab ülevaade ELi 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ja looduse taastamise määruse rakendamist.

Eestis on EEA kontaktasutuseks Keskkonnaagentuur.

Allikas: Keskkonnaagentuuri teade, 16.04.2026