Hanila muuseumist saab esimene hoone Eestis, mis võetakse kaitse alla nahkhiirte paljunemispaigana.

Keskkonnaministeeriumis valminud eelnõu peab jõustumisel tagama terves Euroopas haruldase tiigilendlase poegimiskoha säilimise muuseumi majas.

„Eesti nahkhiirtest on see ainus liik, kes kuulub Euroopa Liidu loodusdirektiivi teise lisa hulka. Neid liike peab iga Euroopa Liidu riik kaitsma," ütles nahkhiirte ekspert Lauri Lutsar.

Tiigilendlane erineb teistest nahkhiirtest oma koloonialise eluviisi poolest. „Nad elavad suurtes kolooniates. See aga tähendab, et kui kolooniaga midagi juhtub, on löök suur," selgitas Lutsar koloonia kaitsmise vajadust.

Eestis on tiigilendlase suvine poegimiskoloonia tavaliselt hoonetes, talvitub aga suurtes maa–alustes ruumides. Lutsari sõnul jääb tavaline kelder nahkhiirekolooniale kitsaks, sest on teada vaid üks suur mõisakelder, kus tiigilendlane talvitub.

Hanila muuseumi direktor Eha Raja kiitis koostööd looduskaitsjatega. „Teame, et juba aastaid on plekk–katuse ja puukatuse vahel nahkhiired. Kui me 1999. aastal üles laienesime, tegid nad algul palju pahandust, nii et eksponaadidki said kannatada," rääkis ta.

Nimelt tuli ette, et nahkhiire väljaheited laepragudest eksponaatidele pudenesid.

Õnneks ei hakanud muuseumitöötajad kolooniat välja peletama, vaid koos looduskaitsjate toetusega tihendasid laelauad. „Nüüd meid nahkhiired ei sega. Suvehommikuti on vahel natuke loomalõhna sees, aga tuulutad natuke ja kõik on jälle korras," rääkis Raja. „See–eest on tore, kui nad öösiti lendavad või pojad piiksuvad."

Ka Lutsar ennustas, et muuseum saab nahkhiirtega ühe katuse all hakkama. „Kaitse on ju ainult siis, kui nahkhiired koloonias on, üldiselt juunis–juulis," ütles ta.

Piirangud puudutavad näiteks ehitustöö aega ja ehitusmaterjali. „Kui on vaja katust vahetada, tuleb teha seda ajal, mil nahkhiiri ei ole, ja tuleb jälgida, et säiliksid elutingimused. Ei tohiks kasutada kunstmaterjali ega puidukaitsevahendeid, mis võivad nahkhiiri mürgitada," selgitas Lutsar.

Tiigilendlasi on Eestis mõni tuhat ning tendents on väheneda, nagu teistelgi nahkhiirtel. „Suurim oht sellele liigile on minu arvates ikkagi inimtegevus. Näiteks Piusa koobastes, kus on inimmõju reguleerimata, pole giidi. Seal on pärast 2000. aastat nahkhiirte arvukus vähenenud umbes kaks korda," rääkis Lauri Lutsar.

Hoone elupaigana kaitse alla võtmise algatas Matsalu rahvuspargi direktor Kaja Lotman, kes on ise nahkhiireuurija. „Teistest nahkhiirtest eristuvad tiigilendlased muu hulgas ka selle poolest, et on väga kindlalt seotud veekogudega — jõed, järved, rannikualad," selgitas ta.

Lotmani andmeil elab Läänemaal kaheksa liiki nahkhiiri. „Varem oli Eestis 11 liiki ja Läänemaal neist seitse, aga kaheteistkümnendaks sai möödunud aastal uus liik, mille häält õnnestus lindistada just Läänemaal," rääkis Kaja Lotman. „Me nimetame teda pügmee–nahkhiireks, aga ametlikku eestikeelset nime tal veel polegi."