Jäneda sügislaat tõi kokku rohkem kui sada erineva kauba müüjat: linnainimesed pakkusid tööstuslikku kaupa, talumehed oma mahetoodangut, käsitöötegijad kogu Eestist müüsid laadalistele rõivaid ja sisustuskaupu.

Kõige vähem neist kolmest oli talupidajaid omakasvatatud juur- ja puuviljadega. Ja neil oli Jäneda laadal ka kõige kiirem: konkurents väiksem, huvilisi järjekorras rohkem ning aega niisama laadal juttu puhuda polnud.

Ikkagi suutsid mõned neist leida mõne minuti, et pajatada Virumaa Teataja ajakirjanikule sellest, kuidas väike põllumajandusettevõtja tänapäeval elab, mis talle muret teeb ning mis jõud hoiab teda raske töö juures.

Õunasaaki saab suurendada

Taimi Vuksi letil on ligi kümme sorti õunu, kuid ostjaid laupäeva keskpäeval napib. “Varem ma ei ole siin, Jänedal, müüjana käinud, ainult talupäevadel külastajana. Seetõttu ei teadnudki, kuhu müügipinda tellida. Kuid asukohaga meil ei vedanud - järgmisel aastal oleme targemad,” naeratab Jõgevamaalt tulnud Vuks, kelle ütlusel tõi teda Jänedale soov teha kaubaks õunasaaki, mis on olnud tänavu tema noores aias hea.

“Eks see turustamine tekitabki põhiliselt muret - väikese kogusega ei ole mõtet suurtesse kauplustesse trügida ja Tartu turul, kus me tavaliselt müümas käime, on tänavu väga palju õunamüüjaid. Siin aga on saak kehv olnud,” loodab naine, et Jänedal saab hästi kaubast lahti ning koju naaseb ta tühja autoga.

Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur PhD Toivo Univer tõdeb, et Virumaa on õunakasvatuseks üsna ebasobiv piirkond. “Aga samal ajal näitavad näiteks Revino puukooli kogemused, et teadmiste olemasolul tasub siingi õunu kasvatada,” lisab Univer ja nõustub andma mõned näpunäited, mis aitavad saakikogust tõsta õunaaedade ning miks mitte ka üksikpuude omanikel. Univeri sõnul tuleb virumaalastel eelistada talvekindlaid suvi- ja sügissorte, mis vajavad saagi küpsemiseks vähem soojust kui taliõunad.

“Praegu oleks mõistlik hakata võraaluseid sügisväetistega väetama, ära lõigata murdunud oksad ja korjata kokku mädanikuga viljad. Need tuleks kindlasti matta, et ei levitaks haigust,” jätkab Univer, kelle sõnul on õiget õunapuud kergem valida kindlasti neil, kes oktoobris Tallinnas toimuvat Polli aiandusuuringute keskuse korraldatud õunateemalist näitust külastab.

Endel Kask pakub Jäneda laadalistele Paides Pritsu talus kasvatatud kartulit.

“Ma tahan süüa väga kvaliteetset toitu. Ja kui ma endale head soovin, siis toon ka teistele parima,” reklaamib laadalistele oma toodangut Paide põllumees.

“Saagiga olen rahul. Tänavu olid ilmad soodsamad kui eelmisel aastal - vihmaperiood langes õitsemise ajale,” teab juba aastakümneid kartulikasvatusega tegelenud Endel Kask, mis saagikust mõjutab.

Pisik ei lase loobuda

Ühe kilogrammi Endel Kase kasvatatud kartulit saab Jänedalt osta viie krooni eest. Ka tänavune suurem saak ei alanda hinda.

“Kui meenutada, siis ajal, mil kroon tuli käibele, maksis kartul kolm krooni ja diislikütus viis krooni, täna on kartuli hind ikka 3 krooni, kuid diislikütuse eest tuleb välja käia juba 15 krooni. Normaalne kartulihind oleks umbes 9-10 krooni, aga paraku kipub see ikka ainult kolme ja viie krooni vahele jääma,” selgitab mees.

Diislikütuse hinda kasutab ta võrdluseks seetõttu, et just sellega sõidab nõukogude ajast jäänud traktor tema kartulipõllul, mida tänavu on 0,4 hektarit.

“Kartulikasvatus on mulle kunagi külge jäänud ja tundub, et tuleb sellega ka edasi minna. Küll pidin ma vahepeal linnas elama, aga see pisik, mille sain oma vanavanaisalt, on ikka minu sees. Ma ei vabane sellest ega kavatsegi vabaneda,” lausub Endel Kask, kes loodab elu kunagi nii kaugele arenevat, et nooredki tahavad põllumajandusse tulla.

Pensioniealine mees kurdab vaid suhtlemise vähesuse üle talunike vahel.

“Ja ma kujutan ette, et see aeg on veel ees. Vahepeal on olnud seisak, aga nüüd hakkavad suhted uuesti soojenema,” vaatab Kask tulevikku optimismiga.

Mesinik propageerib mett

“Eesti mesi on alati värskem ja kvaliteetsem. Importmee hind on küll madalam ja hinnatundlik rahvas on sunnitud seda ostma. Selleks me käimegi laatadel, et reklaamida kodumaise mee tarbimist,” ütleb Porkuni mesinik Mait Mardla. Siiski rõõmustab teda asjaolu, et viimase kümne aasta jooksul on Eestis mee tarbimine ühe inimese kohta tõusnud kolm korda ning nüüd sööb riigi iga elanik aasta jooksul ligi 800 grammi mett.

Samas räägib Mardla, et mesinike töö kõige raskem osa on müük, sest Eesti turule tungib väga suurtes kogustes odavat ja ebakvaliteetset mett. “Ebakvaliteetsuse kohta on olemas konkreetsed andmed Eesti Mesinike Liidu tehtud analüüside näol. Näiteks pea kõikidel meie kaubalettidel võimutseva Ungari mee näitajad on lubatust kuni kuus korda halvemad,” kurdab Mardla. Samas ei saa öelda, et eestimaist mett suurtest poodidest üldse ei leia, kuid sinna pääsevad vaid suured tegijad. “Olen proovinud pakkuda oma mett näiteks Grossi ketti. Mulle vastati väga viisakalt, et koostöö ei ole praegu võimalik, sest nad saavad minu pakutavast odavamat mett sisse osta,” lisab mesinik.

Mait Mardla arvab, et Eesti mesindus on teatud määral ohus: mesinikud jäävad vanaks ning noored mesindusse ei tule. “Peamiselt sellepärast, et hind, millega me praegugi siin Jänedal mett müüme, oli üheksa aastat tagasi praktiliselt sama. Aga kõik see, mida me arendamiseks ostame, läheb kogu aeg kallimaks, kas või mesilaste talvesöök suhkru näol, transport. Nii et väga tulus see äri ei ole,” nimetab ta mesinduse ebapopulaarsuse põhjuse.

Siiski ei ennusta mees Eestist mesinduse kadumist. “Kujuneb välja kaks süsteemi, mis tavapõllumajanduses on juba üsna levinud. Jäävad ellu väga suured mesinikud ja hobimesindus, mis ei kao mitte kuskile.”

Lõpetuseks ütleb Porkuni mesinik, et küllap suudavad mesinduse päästa ka temasugused väiketootjad, tulles kokku ja luues mesindusühingu.

Ehk siis, kui mesinikud, õunakasvatajad ja väikepõllupidajad ühinevad ja suudavad pakkuda konkurentsi odavale, tihtipeale ebakvaliteetsele importtoodangule, saab ka suurest poest osta maitsvaid kodumaiseid põllumajandustooteid ning talupidajate järeltulijatelgi ei teki küsimust, kas jätkata oma vanemate tööd.