Eesti riiklikus keskkonnaseires on palju lünki ja kuigi vajadus ajakohaste andmete järele kasvab, siis inimeste tehtud loodusvaatlusi  otsuste tegemisel sageli ei kasutata. Nii selgub Eesti teadlaste uuringust, mis ilmus ajakirjas Society & Natural Resources.  
 

Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooli teadlased uurisid koostöös ekspertidega Keskkonnaagentuurist, Keskkonnaametist ja Looduseuurijate Seltsist, kuidas suhtuvad keskkonnaametnikud harrastusteadlaste kogutud andmetesse ja kas loodushuviliste kogutud infot arvestatakse keskkonnakorralduslike otsuste tegemisel. Eestis ei ole sel viisil harrastusteadusesse suhtumist varem kaardistatud.  
 

Elurikkuse vähenemine, invasiivsete liikide levik, elupaikade muutused on ruumiliselt ja ajaliselt nii ulatuslikud, et riiklikud seiresüsteemid ei suuda neid üksi piisava detailsusega katta. Inimesed saavad siin keskkonnaametnikele appi tulla. Heaks näiteks on hispaania teeteo leviku kaardistamise rakendus, mis annab reaalajas ülevaate liigi levikust ning aitab nii elanikel kui ka omavalitsustel oma tegevusi paremini planeerida.  
 

Kuigi kõik uuringus osalenud ametnikud tunnistasid harrastusteaduse potentsiaali, erinesid nende hinnangud selles, kuidas saadud andmeid otsustusprotsessis kasutada. Osa ametnikke näeb harrastusteadust eelkõige osalejate teadlikkuse ja kaasatuse suurendamise vahendina ning suhtub andmete otsesesse kasutamisse ettevaatlikult. Teised peavad harrastusteaduse andmeid oluliseks ja usaldusväärseks sisendiks ka keskkonnaalaste otsuste tegemisel. „Kui harrastusteadust nähakse ainult teadlikkuse tõstmise vahendina, jääb selle tegelik panus keskkonnakorraldusse sageli kasutamata. Harrastusteaduse potentsiaali alahindamine tähendab ühiskondlikult ennekõike kasutamata võimalust siduda teadmus, osalus ja vastutus,“ tõdes uuringu esimene autor, Eesti Maaülikooli keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia nooremteadur Carmen Kilvits.

Üks uuringu keskseid järeldusi on, et keskkonnaametnike hoiakud ei taandu lihtsale vastandusele toetajad versus skeptikud. Harrastusteaduse tõhusamaks rakendamiseks on vaja ühist arusaama, ootusi ja teadlikult kujundatud koostöömudeleid. „Harrastusteaduse panuse selgem teadvustamine ja tunnustamine ning läbipaistvam kasutamine keskkonnakorralduses suurendaks usaldust, motiveeriks osapooli ning aitaks paremini ühendada kodanike, teadlaste ja avaliku sektori teadmised,“ ütles Kilvits.  

Avaldatud uuring pakub olulist sisendit aruteludesse, kuidas teadus, avalik sektor ja kodanikud saavad koos kujundada tõenduspõhisemat, kaasavamat ja tulevikukindlamat keskkonnakorraldust Eestis.  
 

Allikas: Eesti Maaülikooli 29.01.2026 pressiteade