Maailma servadeni avardunud elu nõuab eesti keeles uute tavatute taimenimede loomist. Ka mõni kodumaine taim tahab nime saada seepärast, et on endast alles äsja märku andnud.

Kanistli-marmelaadipuu vili on ümmargune või veidi piklik, tipust teravnev, kollane, oranž või roosa. Seda süüakse kas värskelt, maitsestatult laimimahlaga, piimakokteilisse miksituna, jäätise või küpsetiste kõrvale, õpetab Kalju Kask oma raamatus «Maailma puuviljad».
Foto: Internet

Kanistli-marmelaadipuu, söödav salakkpalm, viina-buritipalm, ameerika mam-mea, brasiilia jabotipuu – need ja mitmed teised troopikaviljapuud astusid äsja esimest korda eestikeelse avalikkuse ette.

Eelmisel nädalal tutvustas Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur Kalju Kask maaülikooli aulas raamatut «Maailma puuviljad».

Ühte peatükki on ta koondanud vähetuntud troopikaviljapuud. Need kõik said sellesama väljaande ilmumise tõttu endale eestikeelse nime.

Nii jõudis Maarjamaale ka väikeste õitega kanistli-marmelaadipuu, mida tunnevad hästi Kesk-Ameerika elanikud.

«Vili – kanistel – on ümmargune või veidi piklik, tipust teravnev, kollane, oranž või roosa. Väliskest on õhuke ja kergesti vigastatav,» annab raamat teada. «Viljas on üks või mitu suurt seemet. Küpseid vilju süüakse kas värskelt (maitsestatult laimimahlaga), piimakokteilisse miksituna, jäätise või küpsetiste kõrvale.»

Kirjelduse põhjal tundub isuäratav, kuid maitsta ei ole seda meile, vähemalt Tartu suurematesse poodidesse toodud.

Nii et esialgu tuleb leppida marmelaadipuu saabumisega Eestisse kirjasõnas. Ka elektrooniliselt, sest «Eestikeelsete taimenimede andmebaas» (www.ut.ee/taimenimed) seda juba näitab.

Uusim taimemääraja

Kase kirjutatud raamatu tutvustamise päeval leidis maaülikooli aulas esitlemist ka «Eesti taimede määraja» parandatud ja täiendatud trükk.

Uusimas Eesti taimede määrajas on kirjas ühtekokku peaaegu 1800 liiki ja alamliiki. Täpselt sada aastat tagasi trükist tulnud esimese eestikeelse taimemääraja «Kodumaa õiskaswud» esimene vihik näitab ja kirjeldab pooltsada taime.

Nagu ilmnes Eesti Looduse toimetusest laenatud vihiku põgusal lehitsemisel, on osa toonaseid nimesid kasutusel tänapäevani, näiteks kadakas, elupuu, kukeleib.

Kuid on ka erinevusi. Uusimas määrajas on näiteks roog-aruhein, kuid vanimas on seesama taim üles tähendatud kui pilliroo-moodiline mehit-sehein, tänapäevane kerahein on toonane koeraroht.

«Eesti taimede määraja» esimese ja teise trüki erinevused on tingitud põhiliselt süstemaatilistest nüüdisajastamistest. Värskes raamatus on aga kirjas ka üks varem maailmale tundmatu taimeliik – Saaremaa sõrmkäpp. Selle on avastanud orhideedega sinasõber Tarmo Pikner.

Taimemääraja toimetaja, maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Malle Leht selgitas, et nii see uus orhideeliik kui ka teised nimevajajad käivad läbi taimenimede komisjonist.

«On reegel, et väljamõeldud nime kuskil kirjanduses niisama prauhti ei avaldata,» ütles Leht. «Üldiselt mõtleb liigi kirjeldaja nime välja ja siis komisjon vaatab, kas see sobib.»

Hädas nimetamisega

Samamoodi said mõjuvõimsa seltskonna pilgu all endale eestikeelse nime seni vähe tuntud troopilised taimed uues puuviljade raamatus.

«Ma olin hädas, mismoodi ma neist üldse kirjutan,» meenutas Kask. «Kunagi avaldas Heino Kiik raamatu «Maailma viljad» ja oli samuti hädas. Ta on suur isemõtleja, mõtles ise taimenimesid välja ja oli ka selle üle uhke, aga taimenimed peavad olema süsteemis. Selleks on nimekomisjon, kuhu kuuluvad väga asjatundlikud botaanikud.»

Hoopis teine asjatundjate seltskond täiesti teises süsteemis, Ülemaailmses Uute Taimesortide Kaitse Ühenduses, on aga vaaginud Kalju Kase enda aretatud viljapuusortide nimesid.

Ettepanekuid on ta teinud ise ja üldiselt on ta kinni pidanud isiklikust süsteemist. Hiljuti Läti Aianduse Instituudis degusteerida pakutud pirnisort ´Kadi´, mis tunnistati maitsta toodud pirnisortide hulgas parimaks, on teenekale sordiaretajale omaselt K-täheline.

«Ma olen kasutanud oma tütarde nimesid,» ütles Kask. «Näiteks on õunasort ´Krista´, see on mu vanema tütre nimi. ´Meelika´ on maguskirsi sort, ja Meeli on mu noorema tütre nimi. Ja õunasort ´Kikitriinu´ – Triinu on mu noorema tütre tütre nimi ja Kikiks hüüti koolis minu vanemat tütart.»

Sordinimesid vaagiv komisjon on tekitanud ka pisut segadust, kui Kask oli pannud ühele õunasordile nimeks ´Karina´. «Mul on tuttavate hulgas Karineid ja nad olid rõõmsad, et nende sort on olemas, aga siis tuli teade, et seda nime ei kinnitata, ja ma olin sunnitud tegema uue nime,» rääkis Kalju Kask.

Mõttesähvatusest sündinud ´Karamba´ komisjon kinnitaski. «Tol ajal ma ei teadnud, aga hiljem vaatasin järele, et see tähendab hispaania keeles umbes midagi niisugust, nagu «Oh, sa mait!» või «Oh kui hea!». Nii et ega halvasti ei läinud,» sõnas sordiaretaja.

Viljapuudele nimepanekut ei pea Kask sugugi lihtsaks, sest nimi peab olema muu hulgas suupärane ja meeldejääv. «Ja seepärast ei pruugi kõik esialgsed mõtted osutuda otstarbekaiks,» ütles ta.

Südamlik nimi

Praeguseni on Kask aretanud 23 registreeritud puuviljasorti. Ühe praegu registreerimisel oleva sordi nimel on oma südamlik lugu.

Mullu oli teenekas sordiaretaja haiglas. «Mulle tehti südame pärgarteri sondeerimine, aeti kitsamad kohad laiemaks ja pandi tugi sisse,» meenutas ta.

Tänutäheks Viljandi haigla kardioloogile Ester Kebale, kes ta Tartusse operatsioonile suunas, saabki uus õunasort nimeks ´Ester´.

Muidugi ainult sel juhul, kui komisjon niisuguse nimega sordi heaks kiidab.