Aiandus.ee
Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Rukkileib on tervislik (2007-09-29 07:00:24)


Kui mõni eestlane on sunnitud pikemat aega välismaal viibima, nimetab ta ainsa toiduainena, millest ta seal puudust tunneb, enamasti kodumaist tumedat leiba.

 

«Me räägime leivast häbematult vähe,» ütles leivatööstusi koondava Eesti Leivaliidu tegevdirektor Arnold Kimber. «Eesti leib, piim ja juurvili on kõige tervislikumad asjad meie söögilaual ning ma arvan, et leib on isegi esikohal.»

 

Kimberi arvates inimesed küll teavad, et leib on tervislik, aga see ei tule neile igapäevaelus meelde. «Ta on liiga tavaline. Me ei märka teda.»

 

Leivale kulub 500 krooni aastas

Oktoobri esimesel nädalal peetakse juba kümnendat aastat järjest üle-eestilist leivanädalat, et propageerida leiva söömist.

 

«Me ei tee rukkileivale reklaami selleks, et teda rohkem müüa. Me tahame, et eesti rahvas tarbiks leiba rohkem. Leiva tootmine on südametunnistuse asi. Majanduslikus mõttes teeksime hea meelega hoopis saia,» rääkis Arnold Kimber.

 

Tema andmetel söövad eestlased leiba endiselt üha vähem.

«Laias laastus süüakse Eestis inimese kohta 25 kilogrammi leiba aastas. See teeb umbes 70 grammi päevas,» rääkis Kimber. «Ilmselt on inimesed saanud rikkamaks ning söövad rohkem midagi muud,» pakkus ta välja ühe põhjenduse.

Leivaliidu tegevdirektor tunnistas, et tal teeb meele kurvaks teadmine, kui palju inimene aastas leiva peale kulutab.

 

«Kui korrutada seesama 25 kilo keskmise põrandaleiva kilohinna ehk 20 krooniga, teeb see leiva peale kulutatavaks summaks 500 krooni aastas, mis on suhteliselt väike summa,» nentis ta. «Kui me tahame, et väiketööstused tagasi tuleksid, peab see summa olema tunduvalt suurem.»

Kimber on nõus, et kõige vähem tarbivad leiba endiselt noored, kel on palju muid maitsvaid ahvatlusi. Seepärast proovitakse nende suhtumist leivasse mitmesuguste ettevõtmistega muuta.

 

Leivanädalast võtavad koolid ja lasteaiad Kimberi sõnul usinasti osa ning suuri lootusi paneb ta ka koolileiva programmile, mis on kenasti käivitunud.

 

Võõrad maitsed ei võlu

Kui vahepeal olid eestlaste seas väga populaarsed mitmesugused teraleivad ja muud meile uudsed leivasordid, siis nüüd on inimesed Arnold Kimberi hinnangul pöördunud tasapisi tagasi vanade sortide juurde.

 

«Eks selleks ole ikka propagandat ka tehtud, kas või presidendiproua Evelin Ilves. Aga inimesed hakkavad ise ka aru saama, et puhas rukkileib on kõige tervislikum. Teraleib ja muu selline on eksootika,» kõneles ta.

Peale rukkileiva on leivaliidu tegevdirektori jutu järgi populaarsust kogumas täisterajahust vormileib, mis nõukogude ajal oli enim levinud ning mida kiputi halvustavalt seakeeksiks nimetama, sest leib oli jõusöödast odavam ja kolmandik vormileivast söödeti loomadele.

Kimberi sõnul on eestlaste suhtumine leivasse olnud ka taasiseseisvusperioodil konservatiivne ja välismaa moode pole nad omaks võtnud. Pigem on pidanud väljast tulnud tootjad kohanema siinse maitsega.

 

«Kui Fazer Eesti turule tuli, katsetas ta soomlastele sobivate toodetega, aga eestlane ei võtnud kuivikute söömist omaks. Muidugi on ka näkileibadel oma koht, aga eestlane tahab ikka tavalist rukki- või peenleiba,» rääkis Kimber.

 

Leivatööstus on tema hinnangul aga sedavõrd konservatiivne valdkond, et siin ei saa niimoodi maitsetega mängida nagu piima- või joogitööstuses, kus tullakse turule üha eriskummalisemate maitsetega. «On siingi nišitooteid, kuid neid on vähe. Küll käib kõva tootearendus ning uute variantide otsimine saiatoodete, pirukate ja kookide osas.»

 

Märgistus eksitab veidi

Natuke teeb Arnold Kimberile muret meie pakendimärgistus, mis võib jätta inimesele leiva koostisest vale mulje.

«On mullegi helistatud ja küsitud, mis rukkileib see selline on, mille pakendil on rukkijahu sisalduseks märgitud 68 protsenti. Põhjuseks on aga seadus, mille järgi tuleb pakendil kirja panna kõik koostisosad, kaasa arvatud vesi, sool ja juuretis. Nii see protsent tuleb,» kõneles Kimber.

 

Rukkileivaks võib leivaliidu ettekirjutuse järgi nimetada vaid niisugust leiba, milles on jahudest rukkijahu osa vähemalt 90 protsenti. Ülejäänud osa võivad moodustada seemned, linnased ja muu seesugune.

 

Üks leivatootjate muresid on Kimberi ütlemist mööda ka see, et napib kodumaist teravilja. Praegu tuleb umbes pool teraviljast väljastpoolt sisse osta.

 

Põhjus pole mitte see, et siin ei toodeta küllalt teravilja, vaid see, et viinatehased suudavad põllumehele vilja eest rohkem maksta.

 

«Ma ei teagi, kuidas see asi laheneb,» nentis Kimber ning lisas, et loomulikult teeksid leivatööstused hea meelega leiba just kodumaisest viljast.

Missiooni küsimus

Arnold Kimber rõhutas, et leib pole tootjatele mitte teenimise allikas, vaid missiooni küsimus. Leivategu on mitu korda keerulisem ja aeganõudvam kui saiaküpsetamine ning leiva kasumimarginaal on saiatoodete omast tunduvalt väiksem. «Tekib küsimus, miks peaks selle leivaga üldse jändama,» lausus Kimber.

 

Seepärast toodavadki rukkileiba tema sõnul tõsisemad tegijad, keda on Eestis tosina jagu. Neist seitse valmistab ka koolileiba.

 

Leivaliidul on praegu 22 liiget ja need moodustavad umbes 70 protsenti pagaritoodete tegijaist. Suurtest firmadest ei kuulu leivaliitu praegu näiteks Eesti Pagar, põhjuseks kunagised vaidlused kaubamärkide üle.

 

«Eesti leib ei kao kuskile,» rõhutas Arnold Kimber. «Sellega ei saa me aga ka ühelegi kaugele turule minna, sest rukkileivas ei kasutata säilitusaineid ja see ei säili nii kaua.»

 

LEIB (Leiburi andmeil)

Keskmine Eesti kauplustes saada olevate leivasortide arv maikuus:

1995 — 4,9

2000 — 23,9

2005 — 40,5

2007 — 38,1 (sh. Tallinnas 66 ja maapiirkondades 20,6)

Allikas: ajaleht Sakala 28.09.2007.


Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
Lingid
KODULEHE TEGEMINE V-DISAIN.EE

TAIMEKAITSE-VAHENDID
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
TOALILLED
VIINAMARJAD
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
EESTI KARTULISORDID
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.